Urmas Jaagant: kriitikatalumatuse süvenev levik (4)

Urmas Jaagant
, Eesti uudiste juht
Copy
Urmas Jaagant
Urmas Jaagant Foto: Madis Sinivee

Poliitikute plaanitud ja juba tehtud teod saavad pea alati palju kriitikat, see pole uudis kellelegi. Paljud mäletavad, et varem jooksis kriitika poliitikutel mööda külgi maha.

Üsna hiljutine nähtus on aga vastupidine: kriitika läheb sedavõrd hinge, et ununevad poliitiku põhiülesanded. Varem viimaseks hädakaitseks hoitud isiklik ründamine ja sildistamine võetakse kasutusele kohe esimesena.

See järjest enam leviv kriitikatalumatus on seda üllatavam, kui mõelda, kui vähe on tegelikult neid, kellel pole põhjust kritiseerida. Kui mõni koalitsioon on olnud juba mõnda aega ametis, võib üsna lihtsasti tunduda, et nad esindavad valdava enamiku Eestis elavate inimeste tahet ja soovi. Aga tegelikult on see võluv demokraatia selline, et hoolikalt mõeldes on üllatav, kui väheste eelistused suunavad ka kõigi ülejäänute elu.

Esmalt ei tasu unustada, et riigikogu koosseisu ei saa valida kaugeltki kõik, kes Eestis elavad. Siinsest 1,3 miljonist inimesest sai eelmisel kevadel üldse oma valiku teha alla miljoni inimese. Seda võimalust oma valik teha kasutas möödunud aasta märtsis alla 64 protsendi neist, kel see võimalus oli. Omajagu neid, kes otsuse tegid, ei saanud oma soovitud esindajat riigikokku. Teiste hääled jagunesid laiali mööda eri erakondi niimoodi, et praegu on Keskerakonnal, Isamaal ja EKRE-l kolme peale riigikogus formaalselt 56 kohta.

Varem viimaseks hädakaitseks hoitud isiklik ründamine ja sildistamine võetakse kasutusele kohe esimesena.

Neist 15st saavad ministrid, kes teevad otsuseid, mis alati ei meeldi päris hästi ka koalitsioonipartnerite valijatele, aga koostöö nimel ollakse valmis järgi andma. Koostöö ja tegeliku valitsemise aluseks oleva leppe kinnitasid rahva asemel hoopis mõnesaja liikmega erakondade volikogud.

Niiviisi mõeldes võime kergesti jõuda olukorrani, kus mõne valitsuse elluviidava idee tegelikke toetajaid võib olla enam-vähem sama palju või isegi vähem, kui oli seda propageerival ministril endal isiklikult valijaid. See arv on enamikul võimukandjatest mõne tuhande ümber.

Kuigi päriselus ei viiks ükski valitsus ellu nii vähese toetusega samme, sobib see utreeritud näiteks hästi.

Ja siit jõuame alguse juurde tagasi: kui mingi idee toetajaid võib päriselus olla näiteks mõnikümmend tuhat, siis on täiesti arusaadav, et arutelus domineerib kriitika nende poolt, kes toetajate hulgas pole. Poliitikute ülesanne on selgitamise, tõestamise, rääkimise, näitlikustamise ja muu abil võita inimesi kritiseerijate poolelt üle toetajate poolele. Aga selleks peab julgema kriitikaga vastakuti seista, see ära kannatada ning muudkui selgitada. Seda on kriitikatalumatuse all kannatajatel aga keeruline teha. Küll aga võib kätte saadud võim tekitada tunde, et ehk võiks selle kritiseerija lihtsalt lapikuks lüüa.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles