Viimasel ajal on mõnegi valitsuserakonna poolt kostnud emotsionaalselt ülesköetud trummipõrinat rahvuskultuuri ja emakeele kaitseks. Kahjuks on see osutunud populismiks ja tühja tünni tüminaks. Eelmisel aastal sai täis sada aastat Tartu Ülikooli emakeelseks muutmisest. Et see juhtus Vabadussõja ajal, näitab, kui oluline oli see tollastele juhtidele. Nüüd aga, mil meil on iseseisev riik ja meie majandus õitseb, on kõrghariduse ja teaduse rahastus alates aastast 2012 vähikäiku teinud (seitsme aastaga on kadunud pea kolmandik). Rahapuuduses ülikoolid peavad rohkem raha hankima ingliskeelsest õppest. Meie ülikoolide noored helged pead, kes peaks olema kultuuritõrviku kandjad, lahkuvad kokkutõmbuva kõrghariduse oludes sageli välismaale. Ma ei oska seda nimetada teisiti kui rahvuskultuuri ja emakeele tapmiseks.
/nginx/o/2019/09/09/12543711t1h8598.jpg)
/nginx/o/2020/01/19/12881369t1h4d38.jpg)