Eesti valitsus ja avalikkus peaksid hakkama lähedalt jälgima, kas ja kuidas õnnestub uuel Soome valitsusel kliimapoliitika ja heaoluühiskonna ühildamine ning mida saaksime nende kogemusest õppida, arvasid Maris Hellrand ja Tõnis Leht Kuku raadio saates «Poliitikaguru».
Reedel väisas Tallinna Soome peaminister Sanna Marin, kes lisaks kohtumistele presidendi, peaministri ja ajakirjanikega jõudis külastada Kumus kunstinäitust emantsipeerunud naistest 20. sajandi alguses.
Oli näha, et Soome peaminister vältis väga teadlikult ja otsustavalt Mart Helme tema suunas eelmisel kuul tehtud torke lauale tõstmist, ütles ajakirjanik Maris Hellrand. Helme kritiseeris detsembris pärast Marini ametisse tõusmist, et nüüd juhivad Soomet poemüüjad ja teised harimata aktivistid.
«Aga kõik Soome ajakirjanduses ilmunud kajastused visiidi kohta käsitlesid seda [juhtumit] väga prominentselt. Päriselt see ikkagi kahe riigi vahelt kadunud ei ole,» vaagis Hellrand teist külge, aga kinnitas, et Soome ajakirjanikud on talle tunnistanud, et nad Helme-teemat tõsiselt ei võta. «Natuke kurb on kuulda oma lähimate sõprade käest, et nad ei võta Eesti riiki tõsiselt.»
Tõnis Leht vaidles vastu, et kui mõne konkreetse isiku plähvatusi ülemäära oluliseks ei peeta, siis sellest ei saa järeldada, et kogu riik on oma tõsiseltvõetavuse kaotanud.
Hellrand argumenteeris, et meil on lihtne jääda kinni Marini nooruse ja soo juurde kui teda defineerivad tunnused. «Aga kui Emmanuel Macron sai Prantsuse presidendiks, oli tema poliitiline kogemus lühem kui Marini kogemus praegu.»
Leht lisas, et sotside ehk Marini partei toetus on pärast uue peaministri ametisse astumist teinud küll mitte hiiglasliku, aga soliidse 2-protsendilise hüppe 15 protsendini. See tähendab siiski, et põlissoomlased 24 protsendiga on kaugel ees. Ka opositsiooniline Koonderakond on sotsidest kõrgema toetusega 19 protsendi juures.
Mõnes mõttes Helme torke toel on Marin kasvatanud Soome rahvusvahelist nähtavust, täiendas Hellrand.
Marini ees seisvatest väljakutsetest peamine on see, kuidas ühitada väga ambitsioonikas kliimapoliitika põhjamaise heaoluühiskonnaga. Hellrand arvas, et meil on põhjust Soome poole vaadata, milliseid konkreetseid samme hakkab nende valitsus selleks tegema ning mida meie sellest õppida saaksime.
Leht täiendas, et meid seovad ka transpordiküsimused ja Euroopa Liidu eelarve jaotusküsimused. Samal ajal on Eesti positsioonid rahvusvahelises poliitikas tänu ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisusele muutunud Soome jaoks huvitavamaks kui varem. «Siin saab olema huvitav näha, kui aktiivne on Eesti valitsus. Tõenäoliselt Soome on progressiivsetes teemades natuke hoogsamalt ees.»