Millised arengud toimusid välispoliitikas lõppenud aastal Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Venemaa vahel? Mida tähendab see Euroopale ning kuidas edasi liikuda, kui globaalses mõjuvõitluses kipub Euroopa USA ja Hiina vahele jääma? Kuku raadio «Välismääraja» erisaates vaatasid möödunule tagasi ja andsid hinnanguid Hannes Hanso, Raivo Vare, Lauri Almann, Liisi Karindi ja Hannes Rumm.
USA ja Hiina omavahelises suhtlusele annab tooni ikkagi president Donald Trumpi isik ning tema kannapöörded. Kui ametisse astudes sai Trump Hiina esimehe Xi Jinpingiga hästi läbi, siis sellise ulatusega kaubandussõda ja tollide kehtestamine tuli vast kõigile üllatusena, mõtiskles Liisi Karindi. Raivo Vare nõustus Karindiga, kuid tõmbas pildi laiemaks: «Ühendriikide kui terviku lähenemine küsimusele nimega Hiinale on olnud juba pikemat aega olnud täiesti ühesugune. See on preventiivne ja tõrjuv.» Tänaseks on Hiina tsementeeritud USA põhivastaseks kõikides ametlikes dokumentides.
USA kaubandusettevõtted on kaua kurtnud, et nende intellektuaalomandit varastatakse ja tooteid kopeeritakse Hiinas, selgitas Karindi. Ühendriikide ja Hiina vahelise kaubandussõja taga on aga ikkagi võitlus maailma liidripositsiooni eest. Hiinlased ise näevad seda ennekõike kontekstis, et USA tahab piirata nende militaarset ja tehnoloogilist arengut.
Vare kirjeldas, et eelmisel aastal nägimegi mitte enam võitlust kahe riigi vahel, vaid keskuste võitlust ennekõike majandusvõimu nimel. «Euroopa on siin kahe vahele jäämas,» nägi Vare ohtu. «Hiina on nii palju tõusnud. Esimest korda nägime seoses Huaweiga, kuidas tehnoloogia on tulnud Hiina argumendiks. Täna juba hakatakse arutama, et maailmas tekivad kaks tehnoloogilist platvormi ja üks neist on Hiina [käsutuses]. Ameerika Ühendriigid arvavad, et nad saavad üksi, ilma Euroopata hakkama. See on see koht, kus me näeme suurte globaalsete protsesside arengut.»