Vahur Kersna.

FOTO: Andres Lepasar

President valis uusaastakõnele ilmselt teadlikult sellisel lähenemise, et see ei annaks rahvale põhjust tülitsemiseks, kirjutab ajakirjanik Vahur Kersna.

Kui vaadata nüüd üle õla tagasi, siis – oli see vast alles aasta! Sellist möllu ja traali-vaalit avalikus ruumis varasemast ei mäleta, otsi palju tahes! Oi, kui paljust oleks rääkida, oi, kui palju on hingele kogunenud! Aga kujuta siis korraks ette, et sa oled president ning pead selle kõik nüüd kümnendi viimastel minutitel oma rohkem või vähem piduse rahva jaoks miskitmoodi lühidalt, sisukalt ja võimalikult targalt kokku võtma!

Oh jah.

Ma kujutan ette, kuidas president istus ja mõtles. Kaua mõtles. Et mis on seejuures kõige tähtsam? Teades, mis meeleolud ühiskonnas valitsevad, leidis ta, et hetkel on kõige tähtsam vist see, et nad omavahel vähemasti sel kaunil ööl jälle karvupidi kokku ei läheks. Või kui lähevad, siis vähemalt sina pole põhjust andnud, sina ei visanud tikku bensiinivaati.

No ja siis sa räägidki midagi sellist. Mõistukõneliselt munajat, nats hämarat ja positiivselt filosoofilist. Olnust olevale, tulnust tulevale. Sest mida muud sa teha saad? Et kellegil ei oleks põhjust teisele äsada. Täna mitte. Küll jõuab. Aastapäeva kõne ei ole enam kaugel.