PRESIDENDI UUSAASTATERVITUS ⟩ Andreas Kaju: lapsed päästavad maailma

Andreas Kaju. Foto: Eero Vabamägi

Ei tasu liiga palju muretseda, kui vanem põlvkond noorte väärtushinnangutest piisavalt ei hooli, sest need kehtestatakse varem või hiljem, kirjutab poliitikavaatleja Andreas Kaju.

Kahe noore tüdruku isana meeldib mulle mõistagi, et presidendi uusaastaläkitus, mis kroonis iga mõõdupuu järgi ja sõltumata poliitilistest eelistustest kaunis kalki aastat Eesti avalikus elus, panustas sellele ühele suurele lootusele, mis meil kõigil homse osas on – lapsed päästavad maailma.

Sest seda nad ju põlvkondade kaupa alati ka teevad. Konfliktid põlvkondade vahel on loomulikud ja alati jäävad peale noored selle ühe loodusliku paratamatuse tõttu – me sureme ära neist varem. Seetõttu ei tasukski üleliia muretseda, kui bioloogiliselt kulunum põlvkond tunneb värskemast põlvest vähem kaasa vähemuste taotlustele võidelda endale välja neile lubatu – et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Loodus teeb oma töö ja meie taandume oma laste ja nende väärtushinnangute ees nii või teisiti.

See on üks võimalus olukorrale ennast rahustavalt mõelda ja kindlasti on see osaliseltki õige – vabaduse võidukäik, inimeste soovimatus lasta oma tahet painutada suvaliste teiste inimeste juhuslike tujukõikumiste meelevalda, on väga suures plaanis olnud ühesuunaline mitte aastaid, vaid tuhandeid.

Ent ometi ununeb selles lootuses paremast homsest üks tõsiasi, mille illustreerimiseks sobib hästi üks lugu.

Üks nooruk, kes muidu oli pärit perest, kus hinnati raamatuid ja kahtlemata ka armastati oma lapsi, murdis koos toonaste sõpradega umbes 10-aastasena sisse ühte korterisse. Sest see oli põnev, sest sõbrad, sest jumal teab miks. Selliseid, rohkem või vähem dramaatilisi hetki, kus münt on hooletult õhku heidetud ja sa kindlasti ei tea, mis on võetud riski tulemus, on üleminekuajal kasvanud noorte eludes peaaegu kõigil ja ma loodan, et tänastel noortel eluolu ja perekondade suurema stabiilsuse tõttu mõnevõrra vähem. Toona läks sel noorel halvasti, sest kõik tuli kiiresti välja ja järgnesid sanktsioonid, «tagasiside», aga läks ka hästi, sest kaasnes ka õppimine ja vähemalt osaliselt oma valikute ümberhindamine.

Kui te vaatate omaenda lasteaia- või klassifotosid, siis seisavad seal reas rõõmsad lapsed, kes vaatamata alati esinevatele individuaalsete iseärasustele hindavad üksteise seltskonda, toetavad ja kaitsevad kaaslasi, riidlevad ja lepivad päevas mitu korda ja naudivad endast väljaspool asetleidva uue õppimist.

Ometi on täiesti kindel, et nende võrdlemisi sarnaste lähtekohtade juures jõuab üks või kaks neist juba 20 aastaga olukorda, kus seesama laps-inimene on vabalt võimeline soovima teistele jubedusi ja lihtsalt käituma tõeliselt näraka inimesena teiste suhtes. Mis seal teekonnal õieti juhtub ja kas me teeme ühiskonnana sel teel mingeid süsteemseid vigu, jätame midagi tähelepanuta või, nagu ma ise kipun arvama? Ilmselt tuleb tegelikult sellise kaoga mingis ulatuses loomulikult leppida, kui tahame ühtlasi säilitada elukorraldust, kus igaühel on siiski vabadus oma saatust ise sepistada.

Alguses oli vaba vaid rikas ja tugev mees, siis ka haritud mees, siis ka haritud naine ja nüüd viimasena ka need, kes pole ei rikkad ega tugevad ega ka haritud ja nende hääl on võrdne kõigi teiste omadega.

Tasub meenutada, et inimest ja ühiskondagi kattev kultuurikiht on sama õhuke kui viimaste nädalate või kuude praktiline kogemus ühiskonnas lubatust või mittelubatust, positiivselt või negatiivselt tagasisidestatud käitumisest. Pea igaüks meist ning veel enam lapsed või lapsemeelsed võivad segastel aegadel murduda kiiresti ja võtta riske, kust tagasiteed pole.

Lõppeval aastal suri tuntud psühholoog ja paljude arengupsühholoogia õpikute autor Judith Richard Harris, kes argumenteeris oma tuntuimaks jäänud raamatus 20 aastat tagasi, et lapsevanemate roll oma laste pikaajalise saatuse kujundamisel on äärmiselt piiratud. Pigem mõjutavad noori geenide kõrval rohkemgi teised lapsed-noored, sõbrad ja eeskujud oma põlvkonnast.

Minu tegevusvaldkonnas või sellega piirnevates valdkondades tegutsevad spetsialistid, kes inimeste mõjutamise äris on, teavad seda täna juba aabitsatõena. Noored ei taha olla nagu täiskasvanud, nagu nende vanemad, vaid nagu teised noored. Seetõttu ma ei muretse nii väga, et meil õnnestuks oma suutmatusega omavahel täna avalikus ruumis viisakalt asju ajada ja erimeelsusi lahendada väga oma laste tulevikku ära rikkuda. Me lihtsalt jätame endast kehva mulje. Harrise sõnu kasutades: «Me ei pruugi kontrollida oma laste homset, aga kindlasti kontrollime nende tänast päeva ja on igati meie võimuses teha nende olemine väga niruks.»

Olen viimasel aastal paljude oma sõpradega eri meelel olnud selles, kui palju peaks vabaduse aluseks oleva ühiskondliku kokkuleppe nimel labasusi taluma, kui pikk peaks olema meie kannatus.

Alguses oli vaba vaid rikas ja tugev mees, siis ka haritud mees, siis ka haritud naine ja nüüd viimasena ka need, kes pole ei rikkad ega tugevad ega ka haritud ja nende hääl on võrdne kõigi teiste omadega. Selle võrdsuse nimel tuleb ka kõike seda taluda, mis sellega kaasneb ja kui seda võrdsust poleks ja see hääl ei kõlaks, siis poleks ka lootust, et nende inimeste käekäik muutuks.

See ongi olnud demokraatia arengu omapära – iga järgmine ühiskonnaosa, kellele hääl on antud, on selle kaudu võidelnud endale välja ülejäänud ühiskonnaga võrdsemad lähtekohad oma eluga hakkamasaamiseks. Mulle teeks rõõmu, kui me järgmisel aastal ja veel paljudel pärast seda suunaksime oma panuse ja ühisjõu nende inimeste, ka laste probleemide lahendamisse, kelle hääletust nende labasustega täna illustreeritakse. Muidu pole tõesti sellest kõigest mingit kasu.