Avalikkuses väljaöeldud sõnadel ei ole enam nii palju kaalu kui varem, nõustusid Kalle Muuli ja Hindrek Riikoja Kuku raadio saates «Muuli ja Riikoja», kuid jäid eriarvamusele selle tähenduses. Muuli jaoks on tegemist põhjuseta ülesklopitud skandaalidega lihtsalt seetõttu, et EKRE on mängus. Riikoja näeb selles võimalikku ohtu Eesti vabadusele. 

«Eesti poliitiline kultuur on selle aastaga tublisti muutunud. Inimeste taluvuspiir on jupp maad edasi nihkunud. See piir, mida poliitikud võivad endale väljaütlemistes lubada, mille peale natuke virisetakse, aga midagi ette ei võeta,» kirjeldas Hindrek Riikoja avalikkuse reaktsiooni lõppeva aasta poliitikasündmustele. «Kokkuvõttes arvan ma, et kasuks see siiski kellelegi ei tule.»

«See taluvuspiir on kogu aeg olnud seal, kus ta on, lihtsalt keegi pole järele proovinud,» jäi Kalle Muuli skeptiliseks. «Kui sõnadest rääkida, siis ma ütleks, et sõna on devalveerunud selle aastaga.» Muuli selgitas, et kui seni on oma reljeefse sõnakasutusega silma paistnud EKRE liikmed, siis nüüd ütlevad teravalt ka teised poliitikud ja arvamusliidrid ning nende sõna ei ole enam nii kaalukas. 

«Kui opositsiooniliider ütleb, et peaminister on valmis oma riigi maha müüma ja sellele ei järgne prokuratuurist ega kaitsepolitseist mingit tegevust, siis see tähendab, et sõna ei maksa midagi. Võid ütelda mida tahes peaministri kohta, ilma et sellel oleks sisulist tähendust. Selle järel tuleb president ja ütleb, et valitsus on ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Jälle ei juhtu mitte midagi,» tõi Muuli näiteid.

Muuli meenutas, et kui 1995. aastal Lennart Meri tuli «Aktuaalsesse kaamerasse» ja ütles, et kallid kaasmaalased, see pole enam skandaal, see on demokraatia kriis, siis mõni päev pärast seda valitsus kukkus. «Tänapäeval ei reageerita enam ka sellele, kui president ütleb, et midagi on ohuks julgeolekule, põhiseaduslikule korrale ehk riigi alustaladele. Kõik saavad aru, et tegelikult mitte midagi sellist ei ole ja see on tühi sõnakõlks.» 

«Probleem on just selles, et üksik sõna või väljaütlemine ei pruugi midagi muuta. Aga kui neid üksikuid sõnu ja väljaütlemisi koguneb, siis millalgi käib prõks ära,» põhjendas Riikoja, miks avalikkuse valuläve tõstmine talle muret valmistab. «Need probleemid tekivad, mingist hetkest tekib oht demokraatiale, tekib oht Eesti põhiseaduslikule korrale. Sisuliselt tekib oht meie vabadusele.» 

«Meil on võimul ports poliitikuid, kes ihalevad autokraatlikku valitsemisstiili. Kus on üks erakond ja mõned juhid, kes ütlevad, kuidas asjad on. Kes määravad jõustruktuuride juhte, kohtute juhte ja nii edasi. Et need demokraatlikule riigile olulised alustalad saaksid nende poolt südamerahus kõigutatud. Kui me oleme kogu aeg nii leplikud ja nende sõnadele pöörame nii vähe tähelepanu, siis see olukord võib tekkida pigem varem kui hiljem,» selgitas Riikoja. 

«Kui inimesele on antud volitus mõnda inimest ametisse määrata, siis on ka normaalne, et ta seda volitust kasutab. Selles ei ole midagi imelikku,» vastas Muuli. «Kui sa pead silmas suuremaid skandaale lõppevast aastast nagu kantsler Lemetti vabastamine ametist või katse vabastada politseiameti peadirektor Elmar Vaherit, siis kui tulemust vaadata, käituti täpselt vastavalt reeglitele. Mittereeglipärane käitumine ei läinud läbi, isegi kui keegi seda üritas.»

Muuli arutles, et sõnade devalveerimise taga võib olla Eesti ajakirjandus. «Meediakeskkond on nii emotsionaalne, et väga palju on tühja hirmutamist või põhjendamatut ohtude seinale maalimist. Kogu see valitsuse ametiaeg on saadetud tohutust hirmutamisest.» Ta tõi näiteks abortide ärakeelamise poleemika, ent Riikoja vaidles, et toona kajastas meedia osade koalitsioonipoliitikute väljaütlemisi. 

Samasuguseid probleeme poliitilistes küsimustes või tippametnike määramisel on ka varem olnud, kuid kuna EKRE on mängus, siis tehakse neist suured vandenõud või skandaalid, ei olnud Muuli kaaskõnelejaga nõus.