Kuidas on võimalik, et riik teeb järjest ja järjest valimisi, mida mitte keegi ei taha? Ja sellest hoolimata ei hakka valijaskond ühtegi erakonda karistama? Status quo kestab, aina visatakse raha tuulde.

Iisrael on paradokside riik. See on ainuke lääneriik, mis on viimase poole sajandi jooksul muutunud usklikumaks. Toonane Lähis-Ida paaria on muutunud riigiks, millega kõik lähikonna riigid peavad arvestama, meeldib see neile või mitte. Üha enam näib, et meeldibki või vähemalt peavad Araabia poolsaare riigid Iisraelit märksa kasulikumaks partneriks kui oma usuvendi palestiinlasi. Nii etendatakse maailma ees näitemängu, kus avalikult manatakse juudiriigi tegusid maapõhja, kardinate taga aga uuritakse, kuidas Iisrael saaks aidata lahendada nende koduseid probleeme. 

Iisraelis on paradokside parteid. 2015. aastal loodud koalitsioon oli üle aegade parempoolseim, kuid aasta eest pidi peaminister Benyamin Netanyahu vastu vaatama raskele tõsiasjale: tema valitsuse väiksed partnerid ultra-ortodoksed erakonnad ja marurahvuslased on omavahel nii tülis, et ühe laua taga istumine ei ole enam võimalik.

Veel raskem on paremerakondadel teha koostööd vasakerakondade või veel hullem, Iisraeli araablastega, sest see näiks omade reetmisena. Seda hoolimata asjaolust, et näiteks Iisraeli araablased ja ultra-ortodokssed erakonnad võiksid rahumeeli ühes koalitsioonis istuda, sest mõlemad on huvitatud ainult oma nišiteemadest ja ei astuks teisele kandadele. Suured erakonnad, Netanyahu juhitav Likud ja Benny Gantzi juhitud Sinivalge koalitsioon võitlevad mõlemad sama valijassegmendi eest, kuid kompromissidele pole neist valmis minema kumbki.

Lahendus? Uued valimised, järjekorras tükki kolmandad. Pole ette näha, et need platsi puhtaks lööks ja olukorda selgust tooks. Kaua veel?

Ükskõik kui lõbustav ei oleks see poliitiline mäng, tähendab see siiski, et oluliste teemadega – julgeoleku tagamine, majanduslik ebavõrdsus, aga ka palestiinlaste küsimus, mis juutide silmis nii oluline ei olegi – tegeletakse vaid niivõrd, kui on vaja probleemi ohjeldamiseks, mitte selle lahendamiseks. Siiani on lõputu edasilükkamine olnud iisraellastele kasulik. Kuklas kummitab aga murelik küsimus: millal peab Iisrael valima, kas nad tahavad olla judaistlik või demokraatlik riik, kui mõlemat korraga ei saa?

Benjamin Netanyahu isik ei jäta Iisraeli poliitikas kedagi külmaks. Pilt toetusavalduselt Jeruusalemmas.

FOTO: AHMAD GHARABLI/AFP

«Poliitiline regulatsioon rajati uskumusele, et inimestel on mingisugune eetiline tunnetus. Mis tähendab, et meil ei olegi paika seatud sätteid, mis ütleksid, et peaminister või minister peab tagasi astuma, kui talle esitatakse kohtulik süüdistus. Kardeti, et see võib muutuda poliitilise kuritarvitamise meetodiks,» selgitas Postimehe ajakirjanik Merili Arjakas saates «Maailm taskus».

«Näiteks Eestis on olemas immuniteediseadus parlamendiliikmetele ehk sellel hetkel, kui nad on saadikuid, ei saa neile esitada süüdistust. Välja arvatud siis, kui parlamendi enamus selle poolt hääletab. Iisraelis sellist seadust ei ole ja kardetakse, et Bibi [Netanyahu] võitleb selle nimel, et endale valitsust saada, et ta saaks immuniteediseaduse läbi suruda.» 

«Süütuse presumptsioon. Me ei tea, kas Bibi mõistetakse süüdi või mitte,» jätkas Arjakas. «Aga kui võimulolev peaminister, kellele on esitatud kohtulik süüdistus korruptsioonis, võitleb samal ajal, et suruda läbi midagi, mis takistaks tema ametist eemaldamist, siis see ei ole hea märk. See kas tähendab seda, et ta on süüdi või et ta ei usalda oma riigi justiitssüsteemi ja kardab, et talle tehakse kohtus tünga ja mõistetakse süüdi ka siis, kui ta seda pole. Minu jaoks kumbki nendest ei ole normaalse ühiskonna toimimise mõttes hea signaal. Samas kui ma räägin mõne Iisraeli noorega, kes on küll parempoolsed, aga mitte Bibi toetajad, siis nii kummaline oli näha, et nemad ei näinud selles probleemi.»

«See on nagu uus normaalsus?» täpsustas Margus Parts.

«Jah, see ongi uus normaalsus. Me näeme seda ka teistes riikides. Me kogu aeg arvasime, et avalik arvamus on see, mis sunnib poliitikuid tagasi astuma, kui nad on pleki enda mainele saanud. Nüüd me näeme seda, et avalik arvamus tegelikult ei sunni. Kui poliitik ikka tagasi ei astu, siis meil pole ühtegi head võimalust, kuidas seda jõustama hakata, et ta seda teeks.»