FOTO: Erakogu

Yana Toomi ja Marina Kaljuranna väitlusest jäi võrdlemisi segaseks, millest me täpselt julgeolekualase koostöö all räägime. Selle aruteluni jõuti alles hilisemates sõnavõttudes, kus väitlejad pakkusid välja erinevaid definitsioone, näiteks Toomi toodud ühiste lahenduste otsimine konfliktidele ning kontroll massihävitusrelvade üle või Kaljuranna pakutud ühised kultuurisündmused või Aafrika toiduabi.

Vaevalt keegi siiski päriselt usub, et me peaksime selles väitluses arutlema, kas ühislaulupeo korraldamine Venemaaga on mõistlik mõte. Kuna mõlemad pooled rääkisid lõpuks vihjamisi samadest asjadest, tuues näiteid relvastusest, külmast sõjast ja okupatsioonidest, võtsin kohtunikuna aluseks, et julgeolekualast koostööd võiks selles väitluses siiski käsitleda riigikaitse kontekstis.

Toom analüüsis esimeses seisukohavõtus hästi alternatiive, mis meil edasises koostöös Venemaaga on: ignoreerimine, külm sõda või koostöö. Samas keskendusid argumendid valdavalt hirmutamisele – «kui me Venemaad ei kaasa, siis mäletame ju kõik, mis Saksamaaga enne esimest maailmasõda juhtus» ning «USA ja Hiina kujunevad suurjõududeks ja Euroopale jääb kõrvaltvaataja roll». Puudu jäi aga positiivne programm – mida on meil võita siis, kui me Venemaad kaasame? Sõnavõtu alguses oli küll vihje Venemaa suuruselt viiendale sõjaväele maailmas, aga argument, mida meil Venemaaga koostööst võita on, jäi paraku välja arendamata.

Kaljurand keskendus oma avasõnavõtus sellele, et lähedaste suhete puudumine Venemaaga ei ole mitte meie, vaid Venemaa valik. Usutavalt mõjus Venemaa hiljutiste agressioonide loetlemine ja selle sidumine usalduse puudumisega. Erinevaid teemaliine oli vähem kui Toomi esimeses pöördumises, ent olemasolev mõte oli hästi välja arendatud ja mõjus seetõttu veenvalt.

Presidendi väljaütlemine või riigi ametlik seisukoht?

Teises osas tugines Toom Prantsusmaa president Emmanuel Macroni hiljutisele väitele, et täiendavad sanktsioonid Venemaa vastu ei ole Euroopa huvides. Retoorikas nimetatakse seda võtet autoriteedile toetumiseks. Ja kuigi Macron on rahvusvaheliste suhete küsimuses kahtlemata autoriteet, mõjus veenvana Kaljuranna vastulause, et paljudel juhtudel kipuvad poliitikud väljendama isiklikke, mitte riigi ametlikke seisukohti (tuues näitena välja Mart Helme hiljutise Plaan B väljaütlemise). 

Kaljurand tõi vastukaaluks Macroni seisukohale NATO tippkohtumise deklaratsiooni, kus liikmesriigid kinnitavad, et Venemaa on Euroopale julgeolekuoht. Kuigi Toom vihjas, et ka teised Euroopa riigid lisaks Prantsusmaale otsivad võimalusi koostööks Venemaaga, jäi konkreetsete näidete puudumisel see punkt Kaljurannale.

Toom tõi oma teises sõnavõtus välja tugeva võrdluse teiste riikidega, kes samuti eksivad rahvusvaheliste kokkulepete vastu, näiteks Türgi, Hiina ja USA, kellega me sellele vaatamata koostööd teeme. Sellele argumendile jättis Kaljurand teises osas vastamata ja keskendus pigem riikide üksmeelse tegutsemise näidetele. See, milles need näited meid täpselt veenma pidid, jäi paraku arusaamatuks.

Samuti tõi Toom oma teise sõnavõtu lõpus välja venelaste tulevikuootused ja näitas, et Euroopa sinna plaani hetkel ei mahu. Sellest väitest jäi samuti puudu tõestusliin, kuidas Euroopa julgeolekualane koostöö Venemaaga sealseid inimesi oma seisukohti muutma paneks ja pigem jäi valitsema tunne, et see rong on tegelikult juba ära sõitnud.

Sisuliselt tugev väitlus

Vaatamata mõningase segaduse üle definitsiooniga võib mõlema väitleja kiituseks öelda, et väitlus oli sisuliselt igati tugev. Väitlejad väljendasid oma seisukohti selgelt ja arusaadavalt ning tõid nende toetuseks välja arvukalt näiteid nii ajaloost kui tänapäevast. 

Kui väitlejatele midagi soovitada, siis oma mõtete lõpuni välja arendamist – seda, et ma saaksin lugedes aru, milliseid järeldusi ma nendest näidetest nüüd täpselt tegema peaksin. Näiteks Toomi poolt väitluse lõpus toodud «rong on juba läinud» statistika või Kaljuranna «Euroopa riigid on suutnud viis aastat ühiselt Venemaale kehtestatud sanktsioone hoida» panevad mind lugedes õlgu kehitama ja küsima, et jah, aga kuidas see tõestab, et julgeolekualane koostöö Venemaaga on hea või halb mõte?

Yana Toom keskendus oma argumentides valdavalt sellele, mis juhtub, kui me Venemaaga koostööd ei tee, ent puudu jäi selgitusest, kuidas selle koostöö tegemine need protsessid täna ümber võiks pöörata. Kaljurand tõi mõlemas osas sisse näiteid sellest, kuidas usaldust Venemaaga hetkel ei ole, seda Venemaast sõltuvatel asjaoludel, ning kuna julgeolekualane koostöö põhineb usaldusel, siis on koostöö hetkel võimatu. Ühtsema argumendiliini ja rohkemate mõtete lõpuni arendamise eest läheb minu kohtunikuhääl selles väitluses Marina Kaljurannale.

Suur tänu mõlemale väitlejale sisulise ja huvitava väitluse eest!