Juhtkiri: Vivat academia!

Pildil ülikooli peahoone. Foto: Margus Ansu

Postimees kirjutas täpselt sada aastat tagasi: «Teadus on jõud. Kõik vägevad barbaaride riigid on lühiealised olnud ja kokkuvarisenud. Et Eesti oma iseolemise rajamisel õigele teele on astunud, seda tunnistab ajalugu, et tema ülikooli avamist nii tähtsaks on pidanud, et ta seda veel kestva vabadusvõitluse ajal on otsustanud toime panna.»

Ei vaja ilmselt pikemat selgitust, et Eesti-suguse väikeriigi suurim varandus on alati olnud ja on ka edaspidi haritud inimesed. Sellepärast sõltub meie tulevik tahes-tahtmata ka rahvusülikooli käekäigust.

Täna möödub sada aastat emakeelse ülikooli sünnist. Tormilisest sajandist hoolimata on teekond kulgenud ikka edasi ja ülespoole. Lõppev kümnendki läheb ajalukku kui erakordselt edukas.

Seda edu peegeldavad muuhulgas mainekad ülikoolide pingeread. Viimase viie aastaga on Tartu Ülikool tõusnud maailma esimese 300 hulka. Tartust sirgub teadlasi, keda tsiteeritakse tuntud teadusajakirjades ja kelle akadeemiline karjäär viib neid endidki maailma suurimate sekka.

Siiski pole pidupäevast hoolimata pääsu sellestki tõdemusest, et just kodus on see eneseteostus keeruline. Raha on teaduses vähe ja ilmselt lähiajal juurde ei tule.

Valitsus taganes kokkuleppest eraldada teaduse rahastamiseks üks protsent SKTst ja kõrgkoolid on hädas puuduliku tegevustoetusega. Võrdluseks: riigid, mis suudavad pidada edukalt üleval tasuta kõrgharidust, näiteks Soome ja Rootsi, panustavad sellesse umbes 1,5 protsenti SKTst. Eestis on see näitaja praegu alla ühe protsendi.

Ehk nagu sedastas Jüri Allik oma pea kahe aasta taguses arvamusloos: «Teadus ja ülikoolid – need kaks on lahutamatud – kõlavad kenasti poliitikute paraadkõnedes, kuid üldse mitte järgmise aasta eelarve koostamise ajal.»

Eile esitles Tartu Ülikool akadeemiliste töötajate käekäigu ja rahulolu uurin­gut. Üks põhijäreldusi oli, et iga teine akadeemiline töötaja tunnetab oma töö pingelisust ja kurnatust ning seda, et teda Eesti ühiskonnas ei väärtustata.

Nii oleme olukorras, kus andekad ja töökad, kes peaksid Eestit edasi viima, leiavad tee välisülikoolidesse, panustavad teiste maade majandusse ega tahagi enam tagasi tulla. Teisisõnu saab meie rahvusülikooli üheks järgmiseks väljakutseks see, kuidas tagada, et Eesti teadlased, kes lähevad laia maailma tippteadust tegema, tahaksid pärast ka tagasi tulla.

Mõneti näitabki see paradoksaalsel kombel just asja väärtust ja tähendust. Ja sedasama vaeva tuleb ka edaspidi näha.

Mõistagi pole Tartu Ülikoolil kunagi olnud täielikku rahu ja õitsengu aega. Nii mõneski mõttes elab rahvusülikool praegu ehk isegi kõige paremini. Siiski on kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse pakkumine jätkuvalt omamoodi väljakutse. Mõneti näitabki see paradoksaalsel kombel just asja väärtust ja tähendust. Ja sedasama vaeva tuleb ka edaspidi näha.

Ülikooli rektor Toomas Asser rõhutab tänasele pidupäevale pühendatud AKs, et rahvusülikooli pole vaja üksnes rahvusteadusteks. Tartu Ülikooli tähtsus Eesti Vabariigile seisneb eelkõige ikkagi selles, et see on ainus eestikeelne institutsioon maailmas, mis sellisel tasemel ja mahus haridust pakub.

Selle üle tuleb tunda suurt uhkust. Vivat, crescat, floreat, rahvusülikool!