Rein Veidemann: e-kultuur ja/kui keelevahetus

Rein Veidemann Foto: Stanislav Moškov

Seda me veel õnneks ei tea, kas digitaalne kultuur jääb üksnes üheks kultuurivormiks paljude teiste hulgas või vallutab see nii loojad kui ka kultuuri vastuvõtjad ehk tänase päeva kontekstis, lugejad, kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann. 

Pealkirjas sisalduv „e-kultuur“ on parafraas Eesti brändiks kujunenud e-riigile, mille sisuks on suur digitaliseeritus, alates dokumendihaldusest ja lõpetades valimisvõimalusega digikeskkonnas. Täpsuse huvides tulekski rääkida digitaalsest kultuurist. Siiski on sellelgi eelkäija elektroonilise kultuuri näol olemas, ulatudes rokiajastu algusse 1950ndate keskpaigas.

Kuigi esimene elektrikitarr tehti 1932. aastal, loetakse selle loojaks siiski saksa päritolu USA muusikut Les Pauli, kodanikunimega Lester William Polsfussi (9. juuni 1915, Wisconsin – 13. august 2009, New York). 1988. aastal lisati ta Ohios Clevelandis asuva Rock’n’rolli Kuulsuste Halli valitute nimekirja. Muusikakeele seisukohast tähendas helipea, võimendi ja kõlarite kasutuselevõtt kitarril keele vahetust: klassikalise, sõrmitsemisega tekitatud muusika asemel oli tegemist metallist keeltega magnetväljas indutseeritud elektrilise signaali muundamisega akustiliseks signaaliks, mille kõla ja tämbri muutmiseks hakati kasutama elektroonilisi filtreid ja muid efekte.