/nginx/o/2019/11/11/12731517t1hc541.jpg)
Peeter Helme ajakirjanduse vabadusest rääkiva arvamusloo valguses kõnelesid Rein Lang ja Väino Koorberg Kuku raadio saates «Olukorras ajakirjandusest», et ajakirjanduse vasakliberaalseks tituleerimine on eksitav, aga meediamajade ärimudel ei soosi ajakirjandusliku aristokraatia tekkimist.
Peeter Helme sõnul kujundab toimetuste näo vasakliberaalne baaskonsensus, mis põhineb alamakstud ja ületöötanud pooliku haridusega kergesti väljavahetavatel erilise karjääriperspektiivita ajakirjanikel.
Rein Lang sõnas, et on paljuski, kuid mitte täielikult Helmega nõus. «Tänane Eesti ajakirjandus tegutseb firmades, mis on keerulises majanduslikus seisus. Suured meediamajad ei ole leidnud ärimudelit, mis oleks kasumlik, mis võimaldaks maksta oma tähtedele väga head palka, diferentseerida seda, tekitada inimestes täiendavat motivatsiooni kas rohkem teenida või olla rohkem lugupeetud... kuidagi ei soosi ajakirjandusliku aristokraatia teket. Ja kui panna juurde veel ülikooli täiesti vale otsus hakata ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid koos koolitama, siis see viibki olukorrani, kus majandusharu nimega suhtekorraldus hakkab ajakirjanikele seadma tingimusi ehk tekib suhtekorraldajate diktaat.»
Lang jätkas, et vasakliberalismi mõiste mängu toomine selles olukorras on eksitav.
«Vasakliberalismina vaadeldakse ajakirjanduse püüet anda sõna võimalikult paljudele arvamustele ja teisipidi asuda nõrgema poolele,» lausus Koorberg vastu.
«Terve läänekristliku ruumi ajakirjandusele on omane teatav vasakpoolsus, mis seisneb eelkõige selles, et suhetes võimuga asutakse üksikisiku poole. Ollakse nõrgema poolel,» nõustus Lang. «Eesti ajakirjanduses näeme, et enamikes juhtumites, kui on tegu mingisuguse riikliku menetlusega, asutakse menetlejate poolele ehk võimu poolele. Miks ei torgita igavesti kestvaid menetlusi, olgu need prokuratuuri initsieeritud kriminaalmenetlused, mis vältavad 3-4 aastat või veterinaar- ja toiduameti menetlus listeeriabakteri suhtes.»
Koorberg vaidles vastu, et nõrgema poolele asumine tähendab ka seda, et ajakirjandus võtab appi kaine mõistuse ning kui mängus on teatavad agad, siis automaatselt seda ei tehta. Ajakirjaniku hinnangul võib Helme kirjeldust kohaldada paljude Eesti valdkondade peale, olgu selleks siis meditsiinitöötajad, lasteaiakasvatajad, Maxima kasvatajad või põllumajanduses töötavad lüpsjad. «Alati võiks rohkem palka maksta, aga mulle tundub, et Eesti ajakirjanikud nii alamakstud nüüd ei ole.»
«Mina unistaksin sellisest Eesti ajakirjandusest, kus on vähemalt sadakond ajakirjanikku, kes on tööandja poolt hinnatud, kellel on kõrge palk, kelle järgi joondutakse nii professionaalsete kui ka eetiliste standardite järgi ja kellel on nii palju aega, et nad võiksid oma põhitöö kõrvalt näiteks raamatuid kirjutada. See on see, mis peaks olema,» kirjeldas Lang. Mõned sellised Eestis ka on, aga üleslugemisel kahe käe sõrmi vaja ei lähe.
«Parafraseerin, aga äriseadustik ütleb, et juhatuse liikmele tuleb maksta piisavat palka, et ta ei hakkaks varastama,» lausus Koorberg ja sõnas, et sama kehtib ka ajakirjanike kohta.
«Loomulikult. Ajakirjanduse seisus tähendab, et ta peab omama sellist sissetulekut, et ta ei korrumpeeruks. Et surve oleks võimalikult pärsitud. Kas see täna Eestis nii on? Mina ei usu. Kui palgad on niisugused nagu nad on, siis see kindlasti ei taga seda, et ajakirjandus ei hakkaks tantsima suhtekorralduse pilli järgi.»