Laura Danilas: üks, kaks, kolm, neli – meile meeldib kaitsevägi!*

Laura Danila Foto: Erakogu

Kas olete kuulnud? «Kaitsevägi, see on ju ajaraiskamine.», «Mul on aasta jooksul parematki teha.», «Ma ennem mängin hullu, kui lähen aega teenima.» Need on vaid mõned nopitud ettekäänded, et kohustuslikust ajateenistusest kõrvale hiilida.

Otsustasin uurida, kas ajateenija elu on tõesti nii kohutav ning 24 tundi seda omal nahal järele proovida Ämari logistikapataljonis. Juba pikemat aega on kaitseministeeriumi kampaanias «Naised vormi!» see võimalus olnud kõikidel 15–27-aastastel naistel. Kogemus oli huvitav ja andis mitmeid mõtteid naiste väljavaadetest ajateenistuses, kaitseväest ja riigikaitsest üldisemalt.

Kaitseväes on reeglid ja praktikad – alustades täpsest marsisammust, lõpetades sõduri vormi korrektse kandmisega –, mida peavad järgima kõik. Vaevalt et ühe päeva jooksul saavad inimese kombed kardinaalselt muutuda, kuid arvan, et end ümbritsevale olen rohkem tähelepanu hakanud pöörama küll.

Julgen väita, et tsiviilellu naastes on ajateenistuse läbinud kodanikud palju distsiplineeritumad ja korrektsemad ning oskavad keskkonda, milles nad viibivad, palju paremini korras hoida.

Ajateenistuses välja kujunenud harjumused ja reeglipärasus on hea alus, millele hilisemas elus toetuda. Oskus olla korrektne ja viisakas ei jookse kellelgi mööda külge maha.

Keskkoolis valikainena riigikaitsekursust läbides mõtlesin, et tegelikult oleks vaja riigikaitse alusteadmisi kõigile. Olen siiani arvamusel, et gümnaasiumis võiks riigikaitseõpetus olla kohustuslik.

Ajateenija töövarjuna sain teada, mida tähendab näiteks öine ahjuvalve. Ka sedavõrd väike nüanss nagu tule hoidmine on kohustus, eeldab meeskonnatööd ja vastastikust usaldust.

Kui üks inimene oma kohust ei täida, kannatavad kõik. Meeskonnana peab töötama nii iga rühm, jagu kui ka pataljon, sest eesmärk on üks: omandada vajalikud teadmised ja oskused kaitsmaks oma riiki. Oskus arvestada teistega ning samas anda endast maksimum tuleb kasuks ka väljaspool militaarmaailma.

Keskkoolis valikainena riigikaitsekursust läbides mõtlesin, et tegelikult oleks vaja riigikaitse alusteadmisi kõigile. Olen siiani arvamusel, et gümnaasiumis võiks riigikaitseõpetus olla kohustuslik. See ei tähenda, et kõik kursuse läbinud peaksid kindlasti kaitseväkke astuma, kuid igal kodanikul peaks olema riigi kaitsevõimest arusaam ja ülevaade. Näiteks sellest, kuidas riigikaitse toimib, millest koosneb ning millised on Eesti ja tema liitlaste koostöö alused ja põhimõtted.

Arvestades, et meid on Eestis ainult 1,3 miljonit, peab meist igaüks suutma rünnaku korral oma võimete piires tegutseda. Elementaarsed teadmised riigikaitsest aitavad paremini hakkama saada kriisiolukordades ja tekitavad inimestes tunde, et meil on kodumaa ees kohustusi. Praegust geopoliitilist olukorda arvesse võttes võib see olla tulevikus väga vajalik.

Muidugi jõuab ühe päeva jooksul tutvuda ainult väikese osaga kaitseväelase elust, kuid kindlasti leidub naisi, kes tänu sellele kogemuseel liituvad hiljem ühel või teisel moel kaitseväega. Ja kui ka mitte, annab seegi kogemus lisa teadmistepagasile.

Kahtlemata peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas ajateenistust ja üldist riigikaitseharidust populariseerida. Tahame ju kõik, et meie riik oleks iseseisev ka tulevikus. Igaüks meist saab anda oma panuse.

* Fraas, mida kasutatakse kaitseväes marsisammu takti lugemisel.