Berliini müür

FOTO: PA Pictures / Scanpix

Sellele küsimusele võib Euroopas vastata igaüks, kes koges 1989. aasta 9. novembrit. Kui ida- ja läänesakslased õnnest nuttes üksteist 30 aasta eest embasid, ei lõppenud ainult Saksamaa lõhestatus. Müüriga koos langes ka raudne eesriie, mis oli meie kontinenti juba 40 aastat lõhestanud, kirjutab Saksa välisminister Heiko Maas.

Meie, sakslased, ei tähista seepärast 9. novembril ainult Berliini müüri langemist. Me tähistame julgust, millega kogu Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed võitlesid välja vabaduse ja demokraatia. Tähistame Euroopat, mis on tänapäeval mõnedest eranditest hoolimata heas õnnes ühendatud.

Sakslastena teame, kellele me selle eest tänu võlgneme: sadadele tuhandetele idasakslastele, kes läksid vabaduse nimel tänavatele. Aga ka Gdanski tehasetöölistele, Balti riikide laulvatele revolutsionääridele, ungarlastele, kes esimestena raudse eesriide lahti rebisid, Harta 77 algatajatele Prahas, põhidemonstreerijatele Bratislavas, Timișoaras demonstreerijatele – kõikidele naistele ja meestele, kelle vabadusetahe pühkis minema müürid ja okastraadi. Ja me oleme tänulikud meie sõpradele ja liidupartneritele läänes, aga ka Gorbatšovi glasnosti ja perestroika poliitikale, mis sillutasid tee taasühinemiseks.

Saksamaa ühtsus oli ka Euroopa kingitus Saksamaale – ja seda ühe sajandi lõpus, mille jooksul olid sakslased toonud sellele kontinendile kujutlematuid kannatusi.

Sellest tuleneb meie kohustus viia lõpule Euroopa ühendamine, ehitada Euroopat, mis vastab nende väärtustele ja unistustele, kes 1989. aastal vabaduse ja demokraatia nimel tänavatele läksid. Tahame selle nimel pingutada, isegi järgmisel aastal, mil meist saab ELi eesistujariik ning möödub 30 aastat taasühinemisest.

Euro päästmine, lõputud vaidlused pagulaste vastuvõtmise ja jaotamise üle on tekitanud Euroopasse uusi lõhesid. Brexiti näol kogeme esmakordselt, kuidas üks riik lahkub EList. Ja paljudes Euroopa riikides kogunetakse aina rohkem nende ümber, kes tahavad meile selgeks teha, et vähem Euroopat on meie jaoks parem.

Kuid selge on, et me saame siin maailmas püsida vaid siis, kui hoiame eurooplastena kokku. Eelkõige kuna nelja peamise globaalse väljakutsega – üleilmastumine, kliimamuutused, digitaliseerimine ja ränne – ei saa keegi meist üksinda hakkama. Üksikud üleskutsed Euroopa pealinnadest lähevad Moskvas, Pekingis ja kahjuks üha enam ka Washingtonis kaduma. Ainult Euroopa hääl on otsustava kaaluga. Seepärast peavad ühepoolsed rahvuslikud soolod muutuma Euroopas lõpuks tabuks.

  • Me peame ühiselt välja töötama ja rakendama Euroopa poliitikat sellistes riikides nagu Venemaa ja Hiina. See nõuab tõhusamat Euroopa diplomaatiat, eelkõige aga meilt kõigilt suuremat paindlikkust. Kui järgime 27 erinevat riiklikku lähenemisviisi, siis ebaõnnestume.
  • Peame ühiselt leevendama konflikte meie naabruses –  Donbasis, Süürias ja Liibüas. Selleks peame tugevdama Euroopa meetmeid konfliktide rahumeelseks lahendamiseks. Ning veel enam vajame me tõelist, NATOt täiendavat Euroopa kaitseliitu, mis saaks tegutseda vajaduse korral ka iseseisvalt.
  • Me peame üheskoos võitlema rahvusvahelise korra hoidmise eest ja saama multilateraalse liidu südameks. Lõppude lõpuks sõltub rahu, ka Euroopas, selle korra säilimisest.
  • Peame üheskoos võtma juhtrolli kliima kaitsmisel. Selleks, et muuta meie kontinent sajandi keskpaigaks kliimaneutraalseks, on vaja julgeid poliitilisi otsuseid ja tõelisi ühiskondlikke pingutusi. Kui see meil ei õnnestu, ohustame oma laste tulevikku.
  • Me peame ühiselt tugevdama Euroopa majandust, et Hiina ja USA vahelistes kaubandusvaidlustes ja tehnoloogilises konkurentsis mitte kaotajaks jääda. ELi järgmine eelarve peab seepärast olema tulevikku suunatud, peame sihipäraselt investeerima teadusesse, kõrgtehnoloogiasse ja digitaliseerimisse. Ainult nõnda saame tagada Euroopa heaolu.
  • Peame ühiselt selle nimel pingutama, et meie liit püsiks kindlana ka sisemiselt. Euroopa on tugev siis, kui see pakub oma kodanikele sotsiaalset turvalisust, kui koos arenevad mitte ainult majanduslikud, vaid ka meie sotsiaalsed standardid. Ja Euroopa püsib tugevana siis, kui järgime ja rakendame ühiseid väärtusi nagu õigusriiklus.

1989. aasta sügis näitas, milleks me eurooplastena võimelised oleme, kui mõtleme ja tegutseme riigipiiride üleselt; milline jõud meis peitub, kui astume välja vabaduse ja demokraatia, õiguse ja õigluse eest. Jõud ületada müüre ja piire. Jõud kehtestada oma väärtusi ja huve üha autoritaarsemas maailmas.

See maailm vajab Euroopa julgust vabadusele, 1989. aasta julgust. Julgegem lõpuks olla eurooplased ja tegutseda euroopalikult – kahtlusteta!