Andres Herkel: toiduahelapoliitikud

Andres Herkel. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti erakonnad korraldavad iseenda ja kogu ühiskonna elu lähtuvalt dogmaatilisest mõtlemisest, kuid sellest võiks väikeste sammude haaval loobuma hakata, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Kert Kingol, Urmas Reitelmannil ja Eesti Panga nõukogu moodustamisaluse muutmisel on üks ühine tunderõhk. See on parteiline toiduahel. Toiduahela katkestamine ei vastaks nendele reeglitele, mille järgi Eesti erakonnad on otsustanud iseenda ja kogu Eesti ühiskonna elu korraldada. Annab partei raha või ametikoha, annab ka mõistuse, et mitte öelda vääramatu tarkuse, kuidas seda tarvitada.

Kui otsida mõõdutundetuse mõõdutundetule kasvule kõige leebemat kirjanduslikku analoogi, siis sobib hästi Soolavarese Tjorveni märjaks pritsitud jaanipäevakleit. Astrid Lindgreni raamatus «Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses» pritsib kõigepealt Tjorven Pellet natuke ja siis Pelle Tjorvenit juba rohkem, kuni lõpuks on riided nii märjad, et saab supelda. Keegi nagu polegi süüdi, «see lihtsalt läks nii».

Ehk kui seda pisut tõlkida, siis umbes selliste mõttekäikudega, et kõik parteid ju varastavad ja valetavad natuke, kõik jagavad vähegi jagada olevad ametikohad omade vahel ja kõigil on suveräänne õigus otsustada, kes millise positsiooni saab või kui kummaliste tegevuste ja avaldustega selle sisustab.

Ent need pole «lapsepõlve süütud, muretud mängud», nagu üks teine Lindgreni raamat sedastab. Mängus on avalik raha ja usaldus, tegelikult kogu Eesti riigi tõsiselt võetavus.

Kui president Kersti Kaljulaid ütleb, et väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri koht pole praeguses valitsuses veel tööle rakendunud, siis on see läbi lillede antud karm hinnang. Sisuliselt varastati poole aasta jooksul avalikku ressurssi, millel puudus sisukas rakendus. Miks? See ei oleks nii, kui ei oleks toiduahelapõhist dogmaatilist mõtlemist.