Karmo Tüür: hullude kuningate aeg

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Praegu näib hullude kuningate peenar vohavat eriti lopsakalt, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Hulle valitsejaid on alati olnud. Mõnes mõttes võib öelda, et võimule pürgimiseks peabki hull olema. Või noh, mittenormaalne kindlasti, sest normaalne ehk keskmine inimene näeb võimusära kõrval ka vastutusekoormat ning ei taha seda kanda. Hull aga näeb pigem esimest.

Hullud kuningad ei tähenda ainult häda ja viletsust. Nii näiteks üks kuulsamaid põrunud kuningaid Ludwig II rajas oma luulude ajel imelisi losse. Nendest inspireerusid hiljem Disney kunstnikud, maalides muinasjutulisi paleesid, mida kannavad oma lapsepõlveunelmates kõik romantilised hinged.

Nii et olnud on neid varem ja tuleb ka hiljem, kuid praegu näib hullude kuningate peenar vohavat eriti lopsakalt, kandes selliseid vilju, mille üle kaasaegsed kaaskondsed kaklema kipuvad minema. Noh ikka selle pärast, et kas hullus ongi normaalsus või mitte.

Moodsad ajad ja vahendid

Tõsi küll, vahepeal on kuningaid miskipärast hõredamaks jäänud ning enamik riike otsustanud kuningliku hulluse riski vähendamiseks minna valimiste teed, kuid ega see pole asjade algset olemust muutnud. Võimule kipuvad ikka hullud ning mõnikord saavad lihtsalt lühemaks perioodiks võimule eriti säravad isendid.

Kuninglike regaaliate ja ukaaside asemel toimub nüüd mõneti teine mehhanism, kohati vaid 270 tähemärgi pikkune. Kuid põhimõte jääb samaks. Kuninga teeb õukond. Kui kuningast räägitakse, on ta olemas ning tema võim kehtiv. Unustatud kuningas pole enam kuningas. Ta on ilma jäänud peamisest – oma mõjust ja seeläbi võimust.