Illustratsioon: Repro

Kakskümmend aastat pärast NSV Liidu lagunemist on maailm endiselt silmitsi NSV Liidu muumiaga, mis aeg-ajalt ilmutab zombistumise märke, mille ellu­äratamisest mõned unistavad, kuid mis tõenäoliselt kunagi enam ellu ei ärka, kirjutab Mart Nutt.

Pole kahtlustki, et mitmed NSV Liidu ajast pärit probleemid mõjutavad ka tänapäeva. Kitsamalt neid maid, mis kunagi kuulusid NSV Liitu. Laiemalt aga Kesk-Euroopat ja tervet maailma, kui nad puutuvad kokku NSV Liidu pärandi kõdunevate, kuid samas hingitsevate võrsetega.

Mõne aasta eest president Putini välja öeldud tõdemus, mida peaminister Putin kordas ja tulevane president Putin kindlasti edaspidigi jagab, et NSV Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof, ei saa jääda tähelepanuta ei endises NSV Liidus ega ka kusagil mujal.

On see üksnes siseturule suunatud retoorika, nostalgiline metafoor, millele saab siiski tugineda vaenlaste otsimise ja karistamise repressiivne masinavärk, või revanšistlik ähvardus taastada Vene impeeriumi koht maailmas raua ja verega?

Vastuse leiab, analüüsides Venemaa enda suundumusi, ja need viitavad kurjakuulutavalt viimasele. Venemaa arengus on liiga palju sedasama, mis tõi pärast kaotust Esimeses maailmasõjas ja alandust Versailles’ rahu järel Saksamaal võimule natsionaalsotsialistid ja Hitleri.

Nostalgia, šovinism, imperialistlikud ambitsioonid, alandatuse tunne ja vaesus moodustavad kokkusegatuna dünamiidi, mis lämmatab terve mõistuse ning purustab rahu ja stabiilsuse vundamendi.

Kui sellele lisandub suutmatus ja soovimatus ühiskonna aegunud struktuure ajakohastada, kontsentreeritud võim ja juhikultus, siis ongi katastroof käes.  

Endise KGB ohvitseri ja ametiisikuna, kes vähemalt 1999. aastast pääses ligi Vene riigi kõige salastatumatele dokumentidele, oli Putin kindlasti teadlik NSV Liidu olukorrast 1980. aastatel ja stsenaariumidest NSV Liidu reformimiseks. Pilt oli NSV Liidu tuleviku suhtes masendav ja hoolimata sellest, et NSV Liit näis olevat tugevam kui kunagi varem, oli see riik kokkuvarisemise äärel.

Inimestele, kes pääsesid ligi objektiivsele infole NSV Liidu olukorra kohta, oli selge, et selle riigi majandus ei suuda rahvast enam mõne aasta pärast toita, sotsialistlikul plaanimajandusel ja hierarhilisel käsumajandusel koos ideoloogilise, ent majanduslikult absurdse eraettevõtluse keeluga põhinev majandusmudel oli totaalselt läbi kukkunud.

Demograafiline olukord, eriti rahvastiku kiire vähenemine nn slaavi vabariikides (Venemaa, Ukraina, Valgevene) ning kõrge iive Kesk-Aasias ja teistes muhameedlikes piirkondades (Aserbaidžaan, Volga -alad) aga tekitasid olukorra, kus venelaste osakaal oli muutumas liiga väikseks, et hoida NSV Liitu endisel rajajoonel.

Hoolimata internatsionaalsest kulissist oli NSV Liit ikkagi Vene imperialistlikke huve esindav ning vene rahvuse, kultuuri ja keele eelisseisundil põhinev diktatuur. Rahvastiku vanuselist struktuuri vaadeldes oli selge, et kui midagi ei muudeta, saavutavad muhamedi usku rahvad esimesena ülekaalu relvajõududes. Ja mitte ainult ajateenijate, vaid ka ohvitserkonna hulgas.

Interventsioon Afganistani ja Reagani punutud «tähesõdade» lõksu langemine neelasid needki vähesed ressursid, mis majanduse turgutamiseks järel olid. Seega oli aja küsimus, millal Nõukogude võimustruktuure mehitavad venelaste asemel muhameedlikust keskkonnast pärit funktsionäärid ja NSV Liidust kujuneb hoopis teistsugune riik, kui seda nägid Kremli senised peremehed.  

Võimalik, et nende stsenaariumide hulka kuulus ka NSV Liidu lagundamine. Kuid Kremli eliidi eesmärk see vaevalt siiski oli. Pigem oli võtmeküsimus, kuidas säilitada vana (vene-ukraina-valgevene) nomenklatuuri kontroll NSV Liidu üle ja panna piir Kesk-Aasia-Aserbaidžaani taustaga uue nomenklatuuri pürgimisele NSV Liidu riigitüüri juurde.

Gorbatšovi nimetamine NLKP juhiks ei olnud kindlasti vana nomenklatuuri soov võimust loobuda, sooviti viia läbi minimaalsed muudatused, mis võimaldaksid NSV Liidul püsima jääda enam-vähem samasuguse riigina, nagu see oli eksisteerinud viimased 60 aastat, ja nomenklatuuri võimu säilitada.

See tähendas kooperatiivse ja ilmselt ka eraomanduse järkjärgulist taastamist, näilist ja piiratud sõnavabaduse talumist, kuid kommunistliku eliidi võimu säilitamist (perestroika, glasnost, uskorenije). 1988. aastaks oli selge, et selline mudel ei tööta.

Ilmselt saabus just 1988. aastaga aeg, mida võib iseloomustada kui Kremli nomenklatuuri peataolekut ja mis leidis lahenduse NSV Liidu laialisaatmisega 31. detsembril 1991. Samas hakkasid just sel ajal Moskva helgemad peab teadvustama, et NSV Liitu endisel kujul ei ole võimalik säilitada ja tuleb hakata tegema ettevalmistusi olukorraks, kus NSV Liidu territooriumi peab kontrollima teistsuguste, tänapäevasemate ja paindlikumate vahenditega.

NSV Liit suutis kuni 1986. aastani hoida rahvastevahelised pinged totaalse võimumonopoliga kontrolli all. Vastuhakke oli, näiteks 1956 Gruusias, kuid need suruti halastamatult maha ja teave sellistest mässudest levis üksnes kuulujuttudena. 1986. aastal aga puhkesid rahutused Almatõs.

Ka need rahutused suruti maha, kuid saladuses seda hoida enam ei suudetud. 1987. aastal algasid Armeenias ja Mägi-Karabahhis aserbaidžaanlaste-vastased pogrommid. 1989. aasta suvel alustasid abhaasid meeleavaldustega, protestides kuulumise vastu Gruusia koosseisu, ja needki kasvasid üle veristeks kokkupõrgeteks.

Samal ajal alustati Usbekistanis Fergana orus pogromme Meskheti türklaste vastu. 1990 järgnesid Aserbaidžaanis pogrommid armeenlaste vastu, rahutused Tadžikistanis, Kõrgõzstanis... Seda loetelu võib jätkata.

Tähelepanuväärne on aga see, et mingil hetkel NSV Liidu võimud neid rahutusi enam maha ei surunud, vaid lasksid rahvaste omavahelistel konfliktidel rahus teravneda ja paisuda. Kuid kas üksnes lasksid, vaid asusid ise neid konflikte provotseerima? Hoopis teistmoodi toimisid Nõukogude jõustruktuurid meeleavaldustega, mis olid suunatud keskvõimu või NSV Liidu terviklikkuse vastu (Bakuu, Thbilisi 1990, Vilnius, Riia 1991).

1989. aastal hakkas NSV Liit viima Balti riikidest välja tuumarelvi ja väidetavalt ka KGB arhiive. Milleks? Muud seletust ei saa olla, et valmistuti olukorraks, kus neid territooriume mingil põhjusel enam ei kontrollita.  

1988. aasta kevadel algas Eestist rahvarinnete asutamise laine. Miks Eestist? Eesti NSV oli olnud 1950ndatest aastatest alates kõikvõimalike NSV Liidu eksperimentide katsetamise kohaks. Võimalik, et sellel põhjusel. Aasta jooksul olid rahvarinded perestroika toetuseks asutatud enamikus liiduvabariikides, mõnel pool erineva nime all, nagu näiteks Sajudis Leedus.

Samal, 1988. aastal algatati ka arutelu uue liidulepingu üle. Moskva reageeris sellele algul teravalt, kuid 1991. aasta alguseks oli liiduleping saanud Moskva ametlikuks eesmärgiks.
Kindlasti leidis tollases NSV Liidu tippjuhtkonnas aset terav võimuvõitlus, nii isikute ja grupeeringute kui NSV Liidu tulevikustsenaariumide vahel.

Võimuvõitlus oli Kremlis toimunud kogu aeg, kuid varem avalikkuse eest suure saladuskatte all. 1990ndate alguseks oli see saladuskate tugevasti murenenud. Küsimus, kes on kelle poolel ja kui palju oli võimuvõitluses tegelikkust, kui palju näilikkust, jäi aga sageli ebaselgeks.

Kahe kontseptsiooni piirjooni võib siiski selleaegses Kremli tegevuses näha või vähemasti oletada. Esiteks nn reformistlik suund, mida esindas eeskätt Gorbatšov ise ja mida radikaalsemalt tiivalt survestasid Jakovlev ja Jeltsin. Teiseks aga konservatiivne liin, kelle arvates oli kogu perestroika käest ära läinud ja see tulnuks tagasi pöörata.

Selle teostamine tähendaks aga stalinlikku tüüpi avalikku diktatuuri, mille käigus rahulolematus ja liigne suupruukimine surutakse repressioonidega maha, vajalikud muudatused majanduses ja riigivalitsemises tehakse aga ülevalt poolt ning jõuga.

Seda suunda esindasid need, kes kavandasid 1991. a augustiputši. Augustiputši ebaõnnestumine tähendas aga ka reformistliku suuna lõppu, sest poolikud lahendused ei olnud selle järel enam võimalikud. Küll jäi alles konservatiivne liin, olles mõni aeg põranda all, et seejärel uuesti konsolideeruda. Radikaalide juhiks sai aga Jeltsin ning Gorbatšov pidi NSV Liidu juhtimisest üldse taanduma.

Kas augustiputš andis tingimata surmahoobi NSV Liidule, on vaieldav. Kuid kindlasti tekitas see olukorra, kus NSV Liitu ei olnud võimalik ilma riiklikku korraldust muutmata enam juhtida.

Selles protsessis ja sellel ajal kerkis selgelt esile Balti riikide roll, ja mitte ainult NSV Liidu sisese, vaid rahvusvahelise mõõtmega. Balti riike, eeskätt Eestit on peetud NSV Liidu lagunemise algatajaks juba alates 1988. aasta 16. novembri ENSV Ülemnõukogu otsustest alates.

Kindlasti oli Balti riikides toimuval suur mõju NSV Liidu saatusele juba tol ajal, kuid kas need otsused tehti tingimata Moskvaga kokku leppimata, jääb küsimuseks. Küll on selge, et Moskval ei olnud pärast augustiputši läbikukkumist võimalik jätta tunnustamata Balti riikide iseseisvust.

Esmalt tegi seda Venemaa presidendina Jeltsin, mõni nädal hiljem ka NSV Liidu president Gorbatšov.

Jeltsinil oli siinjuures kindlasti ka sisepoliitiline motiiv tugevdada enda ja Vene Föderatsiooni kui tema kontrollitava üksuse positsiooni, kuid rahvusvaheline surve oli NSV Liidule sel ajal juba niivõrd tugev, et tunnustamist ei saanud ka Gorbatšov ignoreerida.

Samas võib aga päris kindlasti väita, et keegi ei mõelnud tõsiselt, nagu tähendaks see tunnustus Balti riikide lahkumist Moskva mõjusfäärist, st muutumist ka tegelikult iseseisvateks riikideks, kes mõned aastad hiljem Euroopa Liidu ja NATOga ühinevad. Venemaa juhtkonna esimene mure pärast seda, kui tõugati võimult (või õigemini võeti üle) Gorbatšovi administratsioon, oli, kuidas säilitada kontroll kogu endise NSV Liidu territooriumi üle.

Mul oli au 1991. aasta detsembri keskpaiku, vahetult pärast Belovežje lepingute sõlmimist, kuid enne NSV Liidu ametlikku laialisaatmist osaleda Eesti diplomaadina Moskvas Vene välisministeeriumi korraldatud nõupidamisel. Seal kinnitas üks Venemaa kõrge ametnik avameelselt, et NSV Liit saadeti laiali üksnes sellepärast, et Balti riigid olid eraldunud, ja uus liidu vorm loodi arvestusega kaasata sinna Balti riigid.

Pettumus Balti riikide SRÜst eemalejäämisest ei lasknud kaua oodata. 1991. a alguses kujunenud soojad suhted Eesti ja Venemaa vahel olid 1992. a alguseks jahenenud. Venemaa 2. veebruari kodakondsuse seaduse, millega püüti kõikidele endistes liiduvabariikides elavatele venelastele tekitada topeltkodakondsust ja Eesti 1938. a kodakondsuse seaduse taasjõustamise järel 26. veebruaril, mis Venemaa kavatsuse välistas, muutusid need suhted päris külmaks.  

1992. a jõudis avalikkuse ette nn Karaganovi doktriin, mida tutvustati küll kui ühe teadlase isiklikku seisukohta, kuid mis peagi sai selgeks kui Venemaa ametlik doktriin eesmärkide saavutamiseks endise NSV Liidu territooriumil, uue mõistega «lähivälismaal».

Doktriinis nähti ette Venemaa majandusliku kontrolli kindlustamine nende riikide üle neokoloniaalsete meetoditega (ebavõrdsed lepingud, kontroll strateegilise ettevõtluse üle jm); poliitiline kontroll meelepäraste poliitiliste jõudude võimul hoidmise läbi (protektoraadisuhted); vene keele domineerimine teise riigikeele ja «rahvastevahelise suhtlemise» keelena; venekeelse elanikkonna topeltkodakondsus ja integratsiooni takistamine, hoides neid poliitilise mõjutusvahendina oma infosfääris; süüdistamine inimõiguste ja vene vähemuse õiguste rikkumises, saavutamaks võimalust nende õiguste kaitseks sekkuda; ja rahuvalvemandaadi võtmine lähivälismaal, tagamaks sõjalist kontrolli nende riikide üle.

Topeltkodakondsus aga ei pidanud kuuluma lähivälismaa põlisrahvastele. Nende, eriti keskaasialaste suhtes soovis Venemaa säilitada võimaluse takistada Venemaale asumist, piirata nende õigusi ja vajadusel nad välja saata.

Teise meetmena asus Venemaa looma lähivälismaale konfliktikoldeid, et survestada nende riikide poliitikat ja sundida valitsusi toimima vastavalt Moskva tahtele. Konfliktikolde olemasolu võimaldas samas rakendada rahuvalvemandaati, st minna konflikti «lahendama» ja sel teel vajadusel kehtestada okupatsioon mõne lähivälismaa riigi või selle osa üle.

Konfliktikollete baasil asus Venemaa looma endistes liiduvabariikides eksterritoriaalseid üksusi, mis olid otseselt Moskva kontrollitavad, kuid mille üle ei olnud kontrolli sellel riigil, mille koosseisu see kuulus. Need üksused hakkasid end Moskva toel iseseisvaks kuulutama ja rajasid relvajõud, et hoida lähivälismaa riike pideva surve all.

Sellised kvaasiriigid õnnestus Venemaal luua Gruusias (Abhaasia, Lõuna-Osseetia); Aserbaidžaanis (Mägi-Karabahh) ja Moldovas (Dnestri-äärne vabariik). Ukrainas tuli piirduda Krimmi autonoomiaga. Balti riikides kukkus kvaasiriikide loomine läbi, kuid Ida-Virumaa autonoomia sildi all valmistati seda tõsiselt ette.

Need kvaasiriigid, mida lääne diplomaadid on isekeskis hakanud kutsuma SRÜ-2, on korduvalt andnud Venemaale ettekäände sõjaliseks sekkumiseks – Dnestri-äärse vabariigi «kaitseks» viidi sinna Vene 14. armee ja Lõuna-Osseetia «turvamiseks» ründas Venemaa 2008. a Gruusiat ja okupeeris osa selle territooriumist.

Kvaasiriigid on nagu NSV Liit mikroskoopilisel kujul. Need on omamoodi bastionid, mille kaudu Venemaa kontrollib ja mõjutab lähivälismaal toimuvaid protsesse. Seal ei kehti rahvusvahelised õigusnormid ja siseelu toimub nõukoguliku omavoli stiilis. Venemaa ei ilmuta vähimatki huvi nende üksuste likvideerimise vastu, näidates seega ühemõtteliselt, et NSV Liit eksisteerib Kremli peades edasi.

Venemaa ei varjagi, et lähivälismaa riikide suveräänsus saab olla olemas ainult Venemaa lubatud piirides, ja kui Gruusia peaks tõsiselt püüdma NATOga ühineda, siis tuleb uus Vene-Gruusia sõda. 20 aastat pärast NSV Liidu lagunemist on maailm seega silmitsi NSV Liidu muumiaga, mis aeg-ajalt ilmutab zombistumise märke, mida mõned unistavad reanimeerida, kuid mis tõenäoliselt kunagi enam ellu ei ärka.

Mart Nutt on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena. 1991–1992 töötas ta välisministeeriumis osakonnajuhataja. 1992. aastast alates oli ta riigikogu liige. 2011. aasta kevadel kandideeris ta IRLi nimekirjas riigikokku, kogus 1968 häält, kuid valituks ei osutunud.  

Eelmise nädala reedel (16.12) kaitses Mart Nutt Tallinna Tehnikaülikoolis doktoritöö «Eesti parlamendi pädevuse kujunemine ja rakendamine välissuhtlemises».