Darren Byler: Hiinas uiguuri ühiskonda uurides nägin, kuidas tehnoloogia avas uusi võimalusi - siis aga osutus lõksuks

Darren Byler
, Washingtoni ülikooli antropoloogialektor
Copy
Uiguurid ja Hiina politseinikud.
Uiguurid ja Hiina politseinikud. Foto: AP/Scanpix

Uiguuri internetist on saanud lõks ehk qapqan, millest nad ei suuda pääseda, kirjutab Washingtoni ülikooli antropoloogialektor Darren Byler veebiväljaandes The Conversation. 

Hiina politsei on kehtestanud nõude, et uiguurid, riigi loodeosas elav umbes 12-miljoniline muslimitest vähemusrahvus, peavad kaasas kandma registreeritud nutitelefoni ja ID-kaarti, kus on kirjas nende rahvus.

Kui nad läbivad mõnda tuhandetest uutest digitaalmeedia ja näotuvastuse kontrollpunktidest, mis on püsti pandud haldusüksuste piirile, usuasutuste sissepääsude juurde ja liiklussõlmedesse, võrreldakse nende nägu ID-kaardil oleva kujutisega.

Kui nad üritavad kontrollpunkti läbida telefoni ja kaardita, annab digitaalskanner sellest politseile teada.

Aga isegi reeglitele allumine ei pruugi probleemidest päästa. Juhuslike kontrollide ajal nõuab politsei mõnikord, et inimesed annaksid nende kätte lahtilukustatud telefoni, mida nad siis uurivad käsitsi või skanneriga.

Ma tegelesin aastail 2011-2018 ühtekokku enam kui aasta vältel hani ja uiguuri migrantide etnograafilise uurimisega Loode-Hiinas paiknevas Xinjiangi uiguuri autonoomses piirkonnas. Sel ajal töötasin ametlikult Xinjiangi kunstiinstituudi alluvuses. Amet võimaldas mul intervjueerida sadu hani ja uiguuri rahva esindajaid. Ma loen ja räägin ise nii uiguuri kui ka hiina keeles, nii et mul oli võimalik inimestega suhelda nende emakeeles.

Kui ma uuringuid alustasin, ei kontrollinud politsei veel kuigi karmilt nutitelefonide kasutamist. Kuid 2018. aastaks oli minu uiguuridest vestluskaaslaste seas üldlevinud teadmine, et kui neil ei ole telefoni kaasas või nad seda kontrollimiseks ette ei näita, võidakse neid kinni pidada.

Uiguuri internet

Uiguuri enamusega alad piiril Kesk-Aasiaga lõimiti täiel määral Hiinaga alles 2000. aastatel. Need sisuliselt koloniseeriti 1990.-2000. aastatel, mil miljonid mittemuslimitest hani asunikud saabusid piirkonda maavarasid, näiteks naftat ja maagaasi, hõlvama.

Varem elasid uiguurid märksa autonoomsemalt kõrbeoaaside linnades ja külades, umbes nagu Usbekistani usbekid, kellega neil on ühine ajalugu ja keel.

2011. aastal rajas Hiina valitsus Xinjiangi uiguuri autonoomsesse piirkonda 3G võrgu. Peatselt tulid piirkonnas müügile odavad nutitelefonid ning uiguurid asusid innukalt kasutama uut ühismeediarakendust WeChat.

WeChat, mis kuulub Hiina ettevõttele Tencent, võeti laiemalt kogu riigis kasutusele 2012. aastal pärast seda, kui 2009. aastal olid ära keelatud Facebook ja Twitter.

Nutitelefonist sai miljonite uiguuri külaelanike igapäevakaaslane. Sel ajal kasutasid uiguurid seda väga eripäraselt. Mujal Hiinas pruugiti ühismeedias suhtlemiseks hiina keelt. Uiguurid aga kasutasid araabia kirja, mis radikaalselt erineb hiina märgikirjast ja sel moel oli otsekui salakood, mida riiklikud tsensorid ei suutnud mõista.

Kui ma oma uurimisprojektiga alustasin, tundsin erilist huvi internetikultuuris sündinud islami, hiina ja lääne identiteedivormide ning selle vastu, kuidas see liidab kokku eri rahvusest inimesi.

Leidsin, et uiguurid tarvitasid nutitelefone teistmoodi kui ülejäänud internetikasutajad. Traditsioonilistel veebisaitidel, kus nõuti tekstipõhist suhtlemist, seisid uiguuri veebikasutajad silmitsi rangema tsensuuriga, sest võimud pidasid neid potentsiaalseteks terroristideks. Põhjuseks oli uiguuride pikka aega kestnud protest nende lühikest aega püsinud iseseisvuse summutamise vastu Hiina poolt ja usukommetele rangete piirangute seadmise vastu, mis mõnigi kord muutus vägivaldseks.

WeChat nutitelefonis andis uiguuridele võimaluse saata lühikesi helisõnumeid, videoid ja pilte. 2012. aastast peale lubas see uiguuridel luua pooleldi sõltumatuid foorumeid, kus kõneldi uiguuri keeles.

Algul ei olnud Hiina võimudel tehnilist suutlikkust jälgida ja kontrollida uiguuri kõnekeelt ega piltidesse kätketud uiguuri teksti (meeme). Nad võisid uiguuride interneti välja või sisse lülitada, aga ei suutnud täiel määral ette kirjutada, mida uiguurid kõnelevad, sest nood kõnelesid teises keeles.

Sadade intervjuude ja minu enda tähelepanekute põhjal kasutasid uiguurid foorumeid arutamaks kultuuriküsimusi, poliitilisi sündmusi ja majanduslikke väljavaateid väljaspool enda kogukonda.

Kõigest mõne aastaga muutusid uiguuri ühismeedia vahendusel mõjukaks internetis tegutsevad islamiharijad, kes olid pärit nii piirkonnast endast kui ka mujalt, näiteks Türgist ja Usbekistanist. Esijoones rõhutasid nad oma sõnumis vagadust. Nad selgitasid, millised tegevused on halal ning kuidas inimesed peaksid rõivastuma ja palvetama.

Uurijad, näiteks Rachel Harris ja Aziz Isa, on väitnud, et valdav enamik neist, kes asusid islamit tundma õppima nutitelefoni abil, tundis huvi kõigest suuniste vastu, kuidas olla tänapäeval muslim - see oli midagi, millest nende meelest riikliku tsensuuri tingimustes töötavad riiklikud mošeed neile ei pajatanud.

Uiguuri internet kui jälgimisruum

Kuid Hiina võimud tõlgendasid seda teisiti.

Nemad pidasid islami õpetuse ja kommete järgimist - näiteks kui noored mehed kasvatasid habeme ja palvetasid viis korda päevas - märgiks, kui kasutada võimude sõnu, uiguuri elanike «äärmuslikustumise» kohta.

Nad hakkasid seostama vägivallategusid, näiteks enesetapurünnakut Ida-Hiinas Kunmingi linnas, nähtusega, mida minuga vestelnud ametiisikud nimetasid uiguuride «talibanistumiseks».

Vastuseks kuulutasid Hiina võimud välja nõndanimetatud rahvasõja terroriga. Nad hakkasid kasutama sissisõjavastaseid võtteid, rõhudes eriliselt massilise teabekogumise peale, mille alusel uiguuri elanikke hinnata.

2016. aastal hakkasid Hiina võimud selle «sõja» käigus koguma biomeetrilisi andmeid, näiteks DNA-proove, kõrge kvaliteediga häälesalvestusi ja näopilte, kõigilt piirkonna elanikelt, et jälgida tõhusamalt inimeste tegevust WeChatis ja argielus just nende hääle ja näo põhjal.

Samuti viisid nad läbi vestlusi miljonite uiguuride ja teiste muslimitega selgitamaks, keda saab liigitada usaldusväärseks ehk «normaalseks», nagu seda nimetatakse ametlikes elanike hindamise küsitluslehtedes. Selleks seondasid võimud inimeste tegevuse ühismeedias ja teadaolevad andmed islami järgimise kohta nii kohalikus kogukonnas kui ka internetis.

Et piirkonna muslimite koguarv, kelle hulka kuulub teisigi rahvusi, näiteks kasahhid, huid, kirgiisid, tadžikid ja teised, ulatub 15 miljonini, nõudis nende hindamine ja kontrollpunktide mehitamine üle 90 000 politseiniku ja üle 1,1 miljoni riigiteenistuja siirmist Xinjiangi.

Valdav osa julgeolekujõududest on hanid. Hanid on ka uiguuride asustusala uusasunikud. Nad ei ole muslimid, nad ei kõnele uiguuri keelt ja paljud hanid, kellega olen intervjuu teinud, on nimetanud uiguuri kultuuri «mahajäänuks», «primitiivseks», isegi «ohtlikuks».

Elanike hindamise huvides sõlmisid võimud ka lepinguid Hiina erafirmadega tark- ja riistvara loomiseks, mille abil kammida läbi sihikule võetud isiku WeChati ajaloos leitud pildid, videod ja helisalvestused pelgalt mõne sekundiga.

Uiguuri internet kui lõks

Kogu selle protsessiga leiti, et umbkaudu 1,5 miljonit uiguuri ja muust rahvusest muslimit on «ebausaldusväärsed», kes tuleb kinni pidada ja massiivses erilaagrite süsteemis «ümber õpetada».

Valitsuse hankedokumentidest nähtub, et laagrid on totaalse seirekaamerate kontrolli all, ilma ühegi «pimeda nurgata», ning laagritöötajad tihtipeale varustatud taserite ja muude relvadega.

Tingimustelt vanglat meenutavates laagrites jaotatakse kinnipeetavad magalatesse, kus nad õpivad hiina keelt, omandavad riigis valitseva Hiina kommunistliku partei peasekretäri Xi Jinpingi poliitilisi seisukohti ja tunnistavad üles oma kuritegusid. Paljudel juhtudel on need kuriteod seotud interneti kasutamisega.

Et juba üle kümne protsendi täiskasvanutest on laagritesse saadetud, on sajad tuhanded lapsed jäänud ilma vähemalt ühest vanemast. Paljud piirkonna lapsed on seetõttu nüüd saadetud internaatkoolidesse või lastekodudesse.

Identiteedi minemapühkimine

Praeguseks on uiguuri internet hakanud ülehiinalise internetiga kokku sulama. Uiguuridel ei soovitata tungivalt uiguuri keeles kirjutada või kõnelda, samuti uiguuri kultuurist kinni hoida.

Nii teevadki uiguurid tihtipeale postitusi ühismeedias hiina keeles, et tõestada enda riigitruudust.

Minu uuringud on näidanud, et uiguuri internet on moondunud ruumist, mis soodustas uiguuri kultuuri edenemist, ruumiks, mis kontrollib väga mitmeti kogu nende elu.

Varem oli tegemist kohaga, kus uiguurid said avaldada lühifilme, luulet, kunsti- ja muusikateoseid. Nad kritiseerisid politsei jõhkrust ning kaitsesid uiguuri ühiskonna kombeid ja tavasid üleliigse tarbimise ja majandusliku korrumpeerituse eest.

Kui ma viimati 2018. aastal piirkonnas käisin, sõnasid uiguuridest vestluskaaslased, et uiguuri internetist on saanud lõks ehk qapqan, millest nad ei suuda pääseda.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles