Aleksei Lotman: noorte kiituseks

7. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Anderseni kuulsas muinasjutus piisas ühel lapsel avalikult teatada kuninga alastiolekust, kui kogu linnarahvas mõistis, kui lollisti oldi käitunud lolliksjäämise kartuses kuninga uusi rõivaid kiites. Vaid kuningas ise viinud linnarahva ees promeneerimise lõpule, sest mis muud tal üle jäi.

Päris elus käivad asjad veidi teisiti. Märkimisväärne osa inimkonnast elab ühiskonnas, kus kuninga alastust kuulutanud laps oleks kuhugi kadunud, et kas kadunuks jäädagi või ilmuda kümne aasta pärast välja põhjalikult ümberkasvatatud kodanikuna, kes teab, et kuningas on alati riides parimal võimalikul moel.

Meie elame õnneks teistsuguse elukorraldusega maal: kuulume nende õnnelike hulka, kes saavad nautida demokraatlikke vabadusi. See aga ei tähenda, et vabas maailmas kogu rahvas tegelikult tõttaks oma lollust tunnistama, kui üks laps sellele kord kogemata kombel tähelepanu osutab. Meie maailmas hakkaks suure tõenäosusega ümberringi seisjad lapse peale sisistama ja nõudma viisakat käitumist. Järgneks vanemate süüdistamine lapse halvas kasvatuses. Miks pole laps koolis või lasteaias? Või on õpetajad lapsele pähe pannud pahad mõtted kuninga alastusest?

Nii, nagu noored võitsid võitlused freoonide ja happevihmade vastu, võidavad nad ka võitluse elukõlbliku kliima eest. Sest nende päralt on tulevik.

Peagi oleksid kuninga nõunikud koos kahe «rätsepaga» tulnud aga välja selgitusega, mille järgi olevat õnnetu laps – kes ise polevat üldse milleski süüdi ega saavatki seda olla, sest kust suudakski üks lapsuke mõista vahet alasti ja väga kaunites riietes oleva kuninga vahel – hoopis ühe suure vandenõu pahaaimamatu hääletoru. Vandenõu taga on loomulikult konkureerivad rätsepad, kes ei suutnud pakkuda kuningale võrreldava hinna ja kvaliteedi suhtega riideid. Sest loomulikult, päris riided ju ongi kallimad kui virtuaalsed – kas siis seda lihtsat asja need, kes lapsukese rumalat sõnumit kordama kipuvad, ei näe? Ja kui laps ise ongi lihtsalt rumaluke, siis tema vanemad ja õpetajad, kes lasid kurikavalail majandushaidel oma ohtlikud ideed lapseni viia, väärivad karmi hukkamõistu.

Nii rünnatakse ka kliimapoliitika alastust kuulutanud Greta Thunbergi ja miljoneid noori, kes nõuavad mõistlikku kliimapoliitikat. Nii rünnati lähiminevikus neidki noori, kes nõudsid osooni kahjustavate ainete keelustamist ja happevihmu põhjustavate emissioonide ohjeldamist. Ent nii, nagu noored võitsid võitlused freoonide ja happevihmade vastu, võidavad nad ka võitluse elukõlbliku kliima eest. Sest nende päralt on tulevik.