Mihkel Kunnus: täiskasvanud on alasti

Mihkel Kunnus Foto: Sille Annuk

Kui Greta Thunberg'ile mingi kultuurilooline analoogia otsida, siis ta oleks see laps, kes hüüdis, et kuningas on alasti. Ta pole kindlasti lahendus, aga veel vähem on ta probleem, kirjutab kultuurikriitik Mihkel Kunnus. 

Maarja Vaino kirjutas hiljuti artikli laste kliimastreigist («Laste kliimasõda» 25.09.2019). Mulle väga meeldis lõik, mis oli tõstetud artikli päiseks: «Selle asemel, et kutsuda lapsi koolist ära kliimamuutuste vastu protestima, tuleks neil teha endale selgeks füüsikaseadused ja arvutusoskus ning õppida kasutama oma kujutlusvõimet – siis on ka lootust jõuda keskkonda hoidvate lahendusteni».

Kujutlusvõime on miski, mida on raske õpetada, sest õpetatakse ju ikkagi midagi juba olemasolevat, aga kujutlusvõime peaks looma midagi, mida veel olemas ei ole. Õnneks lastel kujutlusvõimet jätkub, piisab kui jätta neile selleks lihtsalt piisavalt aega hinge tõmmata. Küll aga tahaksin osutada matemaatika-füüsika ja kujutlusvõime komplitseeritud seostele.

Matemaatika ja füüsika annavad ühelt poolt meile imelise võime hankida teadmisi, milleni vahetu kogemus ei küündi, nad annavad võime surra halbadel ideedel meie eest, et halvasti ehitatud maja kukuks kokku projekteerimislaual, mitte reaalsuses, aga teiselt poolt vaadatuna on nad just seeläbi kujutlusvõime kammitsejad ja maale kutsujad, unistaja halastamatud kainestajad.

Näiteks kujutlus loob filmi «Matrix», fantaasia maailmast, kus uinutatud inimesi kasutatakse energia-allikana, aga füüsikateadmistega mõistus toriseb pahuralt, et see süsteem pole võimalik, sest inimene, nagu kõik teisedki bioloogilised organismid, on elavana termodünaamiliselt tasakaalust väljas, nad on elavana alati ja ainult energiatarbijad, mitte -allikad. Ainus viis inimest energiaallikana kasutada on ta ära süüa.

Parafraseerides vaimufilosoof Daniel Dennettit: kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale füüsika ja matemaatikaga tüli ei pea tegema.