Andrei Kuzitškin: marihuaanasuits on kui põrgulõõma kirbe vine

Meditsiinilise marihuaana kasvatuskeskus Firenzes. Foto: FILIPPO MONTEFORTE / AFP

Ma ei ole ise kunagi narkootikume pruukinud, aga olen näinud küllalt palju inimesi, kelle elu on narkootikumid täielikult hukka ajanud, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Marihuaana ent just selle poolest ongi eriti ohtlik, et jätab «kerge narkootikumi» mulje, mis ei tee tervisele mingit kahju ja millest justkui saaks ükspuha millisel hetkel loobuda. Narkoloogid ja teised narkomaane uurivad teadlased on aga juba ammu tõestanud, et 90 protsenti neist, kes proovivad marihuaanat, proovivad hiljem ka teisi narkootikume, ning kümme protsenti neist ootab ees kroonilise narkomaani saatus.

Probleem on tegelikult veel laiem: tänapäeval, mil me viibime pea lakkamatult stressis, mida tingib iha karjääriredelil edeneda, võitlus oma koha eest päikese all, linnaelu julm rütm, pöörduvad inimesed hingelise tasakaalu saavutamiseks üha sagedamini psüühikat mõjutavate ainete poole. See on libe ja ohte tulvil rada. Tabletiga saab lahendada probleemi täna, homme ent on teist saanud polünarkomaan. Või kaob üldse side tõelusega.

Mulle jääb alatiseks meelde lugu sõbratar Ellaga. Tema kuuendat kuud rase tütar Maritanna hukkus autoõnnetuses. Ema masenduse vähendamiseks kirjutas Ella vanem tütar, elukutselt psühhiaater, talle välja korraliku portsu rahusteid. Matusel Ella ei nutnud. Kolm kuud hiljem andis ta meile teada, et Maritannal sündis laps, kelle nimeks on Marianna. Ja nii hakkaski olematu tüdruk aina sirguma, Ella rääkis temast pidevalt, viis isegi käekõrval kooli. Meie naised leidsid, et parem oleks Ella võinud omal ajal ennast tühjaks nutta, aga vähemalt mõistuse säilitada.

Veel on meeles kolleeg Tatjana, kellest ma kirjutasin raamatus «Siberi põgenik». Ta suri 32-aastaselt vähki. Talle kirjutati välja valuvaigistid, aga juba esimeste süstide järel loobus ta neist, et vähemalt surra täie mõistuse juures.