Edward Lucas: «vana lääs» oleks pidanud 90ndatel «uue Euroopa» palju jõulisemalt oma tiiva alla võtma (6)

Edward Lucas
, Briti ajakirjanik
Copy
Edward Lucas. 
Edward Lucas. Foto: Albert Truuväärt/Scanpix

Tagantjärele tarkus on väidetavalt täppisteadus. Me saame oma elule tagasi vaadata ja käsikirja ümber kirjutada – valimata jäetud tee, säilitatud sõprus, paremini kulutatud raha. Paraku pole meie tagantjärele tarkus kolm aastakümmet pärast kommunismi kokkuvarisemist sugugi täiuslik.

Selle asemel, et hulpida ennast õnnitlevas nostalgiameres, rõõmustades demokraatia ja vabaduse triumfi üle, peaksime küsima endalt raskeid küsimusi: mida oleksime pidanud oma praeguste, 2019. aasta teadmiste juures tegema teisiti? Keegi ei saa väita, et endistel vangistatud rahvastel on läinud nii hästi, et mitte midagi ei oleks saanud paremini teha.

Üks mõttekoolkond peab suurimaks veaks liigset karmust Venemaa suhtes. Me väidetavalt surusime Nõukogude Liidule peale alandavad, Versailles’ stiilis tingimused, sundides riiki loovutama suuri alasid oma endisest impeeriumist ja aktsepteerima röövellikku kapitalismi vormi, mille abil lääne inimesed teenisid suurt kasumit ja vene rahvas paisati viletsusse. Seega pole midagi imestada, et Vladimir Putin on populaarne ja suhted läänega jäised.

Selle argumendi eelis on lihtsus, aga see on ka vale. Venemaa hädad olid 1990. aastatel kohutavad. Ehk oleks mõned majanduspoliitika suunad võinud olla teistsugused. Ehk nappis kõigil asjaosalistel kujutlusvõimet teemal, kuidas sobiks Venemaa uude rahvusvahelisse julgeolekukorraldusse.

Samas lihtsalt polnudki lahendusi kokkuvarisenud Nõukogude Liidu majanduse jalule upitamiseks. Venemaa naabrid tundsid õigusega ärevust KGB ja selle vanade võrgustike allesjäämise ning «õiguspärastest mõjusfääridest» kantud imperialistliku mõtteviisi püsimise pärast.

Ida- ja Kesk-Euroopa riikide Euroopa Liitu ja NATOsse võtmine oli õige asi; kui midagi tulnuks teisiti teha, siis oleksime pidanud tegema seda varem ja heldemalt. Kõik (muuhulgas Venemaa) oleksid paremal järjel, kui Gruusia ja Ukraina oleksid liitunud mõlema organisatsiooniga 1990. aastatel.

See viib meid tõeliselt huvitavate küsimusteni. «Vana lääs» oleks pidanud 1990. aastatel «uue Euroopa» palju jõulisemalt oma tiiva alla võtma. Oleks pidanud tegema rohkem, et aidata taristu ja institutsioonide ülesehitamisel, avalike teenuste, elatustaseme ja elukvaliteedi parandamisel. See oleks vähendanud väljapoole suunatud emigratsiooni survet, mis on nõrgestanud lähteriike ja suurendanud ühiskondlikke pingeid sihtriikides, eriti aga Suurbritannias.

Oleks pidanud pöörama palju suuremat tähelepanu rahapesule ja anonüümsete tegelike kasusaajate kuritarvitustele. Viimase 30 aasta kõige häbiväärsem nähtus on olnud see, kuidas Suurbritannia-sugused lääneriigid on tegutsenud kleptokraatide toatüdrukutena.

Oleks pidanud tegema rohkem, et aidata taristu ja institutsioonide ülesehitamisel, avalike teenuste, elatustaseme ja elukvaliteedi parandamisel.

Keskendusime aga reeglitele, ehkki oleksime pidanud mõtlema tulemustele. Endised vangistatud rahvad tegid palju vigu, aga neid ei saa süüdistada kommunismi pärandis – isolatsioonis ja mahajäämuses –, mis tähendas, et nad ei vastanud ELi ja NATO liikmesuse kriteeriumitele. Õige on oodata – arvasime me ekslikult –, kuni nad parandavad oma valitsemisviise ja arendavad oma majandust. Paar aastat siin või seal ei muuda palju.

Muutis aga küll. Selle asemel, et pelgalt reegleid rakendada, oleksime pidanud neid muutma, pakkuma uutele liikmetele erandeid, üleminekuperioode ja tingimuslikkust, kuid lubama nad võimalikult kiiresti telki sisse. See oleks aga olnud ebamugav külma sõja aegse hubase Brüsseli maailmaga harjunud inimestele. Meie jäiga lähenemise tagajärg oli paraku ebamugav kõigile.

Lühidalt, me olime aeglased sellal, kui oleksime pidanud olema kiired; pedantsed siis, kui oleksime pidanud ilmutama visiooni; kitsid ajal, mil tulnuks olla helded; ja üle kõige haaratud kitsast, mõnikord häbiväärselt rahas mõõdetavast omahuvist.

Kas me oleme omandanud nende läbikukkumiste õppetunnid? Küsige minult 30 aasta pärast.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles