EKI keelekool: väljendu nii, et sind tähele pandaks

Soome president Sauli Niinistö ja USA president Donald Trump. Foto: JIM WATSON/AFP

Milleks öelda, et kellegi pead hakkavad veerema, kui võiks öelda palju selgemini ja otsesemalt, et nad vallandatakse töölt? Või miks öelda „suuorgan“, kui tavapärasem oleks öelda „suu“? Nii küsib EKI vanemteadur Heete Sahkai.

Keel võimaldab kõnelejatel üksteisest aru saada tänu sellele, et kõik järgivad samu konventsioone ja kasutavad samu sõnu – ainult see saab tagada vastastikuse mõistmise. Seega võiks arvata, et edukas suhtleja on see, kes kasutab kõige harjumuspärasemaid ja ühemõttelisemaid väljendeid.

Tegelikult aga ei hinnata sellist väljendusviisi sugugi positiivselt, vaid seda tajutakse kulunu ja lamedana. Edukas suhtleja tundub olevat hoopis see, kes oskab leida ootamatu ja kujundliku sõnastuse või kalduda kinnistunud väljendusviisidest täpselt parasjagu kõrvale, jäädes samal ajal siiski arusaadavuse ja keelereeglite piiridesse.

Väljendusrikka ja loomingulise keelekasutuse edukust suhtluses tõestab näiteks poliitika, kus väljendusviisi „reljeefsus“ ja värvikus tundub olevat positiivses korrelatsioonis valimiseduga. Kuid ekspressiivsust ei taotleta mitte ainult retoorikas või kirjanduses, vaid seda hinnatakse ka igapäevases vestluses: seltskonnas tuleb olla vaimukas.

Väljendusrikkuse taotlemine on niivõrd olemuslik osa keelest, et selle saavutamiseks on olemas vahendid ka keele sõnavaras ja grammatikas, eelkõige muidugi kujundlike väljenditena, kuid ekspressiivne funktsioon võib olla ka grammatilistel konstruktsioonidel ja intonatsioonil.

Aga milles võiks siis seisneda ekspressiivse ja loomingulise keelekasutuse eelis konventsionaalse, kulunu ja lameda ees? Arvata võib, et ootamatu keelekasutus tõmbab kõnelejale ja tema sõnumile kuulajate tähelepanu. Keeleteadlase Rudi Kelleri sõnul lähtume suheldes muuhulgas maksiimist „kõnele nii, et sind tähele pandaks“.

Kuid ekspressiivne väljendusviis kutsub kuulajates esile ka emotsionaalse reaktsiooni, mis omakorda võib aidata kaasa selliselt väljendatud sõnumi mõistmisele: psühholoogide katsed on näidanud, et emotsioone tekitavat keelelist stiimulit töödeldakse ajus kiiremini.

Samuti tundub tõenäoline see, et emotsionaalse reaktsiooni esile kutsunud kõneleja või sõnum sööbib kauemaks mällu ning kuulaja võtab sellise sõnumi sisu kergemini omaks ehk laseb end ära veenda. Võimalik seega, et me püüame suheldes vaistlikult väljendusrikkad olla seetõttu, et see annab meile nii sotsiaalse kui ka kommunikatiivse eelise.

Aga kuulajana peaksime olema siiski tähelepanelikud, et mitte lasta end efektses vormis esitatud sõnumitest märkamatult mõjutada.