Maarja Kangro

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Parempopulism töötab vastu meie põhiseadusele: see toob kaasa eesti rahvuse ja kultuuri mandumise, mitte säilimise, sõnas kirjanik Maarja Kangro nädalavahetusel Hirvepargis toimunud meeleavaldusel.

Kallid miitingulised!

Kui me märtsi lõpus Vabaduse väljakul plaanitava koalitsiooni vastu meelt avaldasime, kasutati kõnedes konnakeetmise kujundit. Kas nüüd, kus valitsus, mida me ei soovinud, on olnud ametis ligi viis kuud, on konnakeeduvee temperatuur tõusnud?

Ühtki mustanahalist, juuti ega ukrainlast pole ju veel maha lastud, kuigi EKRE ladvik relvadega liputab. Paramilitaarseid üksusi pole veel loodud, inimesed käivad tööl ja toidupoes edasi, saavad viina odavamalt kätte.

Aga just olukorra normaliseerumine näitab, et temperatuur on tasakesi tõusnud.

Kui paremäärmuslikud ideed, võõravaenulikud seisukohad, misogüünne jauramine ning püüded inimesi isevalitsejalikult strateegilistest ametitest kangutada taanduvad amüsantseteks uudisteks, näitab see, et me mugandume. Kui inimesed ütlevad, et Laulva revolutsiooni mõnitamine on halb, aga neile isiklikult pole ju valitsus veel midagi halba teinud, näitab see, et me pole orbanliku düstoopia suhtes immuunsed.

Tõsi, seni on EKRE olnud suures osas sümptom ja õnneks mitte veel kuigi paljude asjade põhjus. Haigussümptomid ütlevad meile, et haigusega peab tegelema, ja loomulikult tuleb tunnistada, et neoliberaalne maailm oma ebavõrdsuses on tekitanud paljudes ilmajäetusetunde – on jätnud paljud tunnustuse ja staatuseta, mis on meie ühiskonnas märksa määravam kui reaalselt tühi kõht.

Ometi oleks jabur mõelda, et seetõttu peamegi leppima paremäärmuse ning erakordselt suure mühakluse ja ebakompetentsusega koalitsioonis. Niisuguse ideoloogia ja retoorika levik on haiguse väljendus, aga mitte ravi.

Jah, meil möllab parempopulismi laine nagu mitmel pool mujalgi. Manipuleeritakse lihtsa inimese ja rahvuslusega. Ja ometi – meenutagem, et seda koalitsiooni ei pannud kokku Eesti rahvas. Selle pani kokku Jüri Ratas.

Politoloog Jan-Werner Müller tõdeb, et tänapäeva autoritaarsete-populistlike režiimide puhul on rõhk pigem maffialikul positsioonide haaramisel ja ülesostmisel kui otsestel vägivaldsetel repressioonidel (ehkki ka need pole välistatud). Korruptiivne parempopulism ähvardab määndada ka meie keskkonda.

Oleme praeguse valitsusega olukorras, kus parim võimalik asjade kulg on see, et demokraatlikud institutsioonid ja koalitsioonipartnerid ekrelaste käkke pidevalt siluvad ja puhverdavad. Juba see on tohutu ressursiraiskamine – edasiliikumise asemel poputatakse sõgedaid ja ebapädevaid. See ei toimu Eesti rahva ja riigi arengu nimel. Ja Eesti riik ei ole mänguasi: sellest sõltuvad inimeste elud.

Meie, protestijad, ei külva viha kellegi vastu. Me teame, et opositsioonis pole inglid, ja me tunneme kaasa õnnetutele ligimestele, kes ilmajäetusetunde ja hirmudega heideldes on kukkunud parempopulistliku retoorika lõksu. Aga me ei kavatse olukorraga leppida. Me ei lepi poliitikutega, kel puudub igasugune enesekriitika ja suutlikkus oma sammude eest vastutada – omadused, mis on dialoogi eelduseks ja intelligentsuse üheks tunnuseks.

Me ei taha seda valitsust, sest me ei taha ohtu, et inimõigusi hakatakse piirama ja inimesi etniliselt sobivaiks või mittesobivaiks jagama. Me ei taha, et ühiskonna lõhestatus kasvaks, ei taha, et riigi ladvikus valitseks kliimapimedus, et ajud siit välja voolaksid, kuna riigis on võimul sõgedus. Parempopulism töötab vastu meie põhiseadusele: see toob kaasa eesti rahvuse ja kultuuri mandumise, mitte säilimise.

Me teame, et tänase miitingu tulemusel ei astu keegi tagasi, Ratast ei peata miski ja parlamendis istuvad parteiteenrid. Aga me ei jäta oma proteste, sest tahame, et Eesti oleks avatud ja arenev, atraktiivne ja turvaline keskkond.

Võib-olla oleme utopistid, aga me loodame ikka, et ükskord me võidame niikuinii.