Euroopa Liidu lipp.

FOTO: GEOFFROY VAN DER HASSELT / AFP

Olukord, kus ametnikud õigustavad oma tegematajätmist ja probleemidesse mittesüvenemist sellega, et keegi kuskil Euroopas juba töötab välja mingit regulatsiooni, ei ole põhiseaduspärane, kirjutab Sirbis Eesti Maaülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Ülo Niinemets. 

Euroopa Liidu kriitikud rõhutavad peaasjalikult seda, et Euroopast tuleb liiga palju liikmesriigi tegevust tarbetult kitsendavaid õigusakte. Liiga palju reegleid ja kohustusi, mille rakendamine nõuab ulatuslikku ja kohmakat bürokraatia masinavärki. Paraku ei ole Eesti riigi bürokraatia vohamise taga ilmtingimata Brüssel ja Euroopast on tulnud hulgaliselt algatusi, mille vajalikkuses ei ole kedagi vaja veenda ja mida iga liikmesriik üksi ei suudaks ellu viia, nt puhas keskkond, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine, finantsstabiilsus, toiduohutuse ja terviseteemad jpm. See ei tähenda seda, et kogu meie elu korraldav reeglistik tuleb Brüsselist, nagu mõned püüavad ekslikult väita.

Mürgitatud keskkond ja tapjad teedel

Minu meelest on Eestis üha süvenenud kaks ohtlikku tendentsi suhtumises riigi­sisese ja üleeuroopalise õigusloome vahekorda. Kõigepealt ei tule uued algatused ja reeglid Brüsselist tühjalt kohalt. Igal riigil on võimalik arutelusse panustada ja kaitsta oma kodanike huve. Nagu ma hiljuti Sirbis kirjutasin maailma kõige laialdasemalt kasutatava taimekaitsevahendi glüfosaadi Euroopa Liidu kasutusloa pikendamise kohta, on Eesti tihti mugavustsoonis, nõustudes üldjuhul Euroopa Komisjoni ettepanekutega, «kuna meist niikuinii midagi ei sõltu» ja «kõik on ette ära otsustatud», samal ajal kui teised riigid peavad oma huvide kaitseks debatti. Debati pidamine on alati ebamugav, kuna on vaja ennast teemaga peensusteni kurssi viia.

Mis puutub glüfosaati, siis Eesti teadlaste kompetents oli olemas, kuid protsessis osalenud ametnikud teadlaste arvamust kuulda ei võtnud ning lõpphääletusel said napi ülekaalu glüfosaadi pooldajad, Eesti nende hulgas. Ei ole õige, et Eesti oma väiksuse tõttu ei saa midagi muuta. Informeeritutel on alati võimalik leida liitlasi, kuid kergema vastupanu tee valinud ei vaja kompetentsi ega kaasamõtlemist.

Teine suurem probleem on see, et oleme hakanud ootama Euroopa Komisjonilt suuniseid meie igapäevaelu korraldamiseks ning mittemidagitegemist õigustatakse sellega, et kohe-kohe tuleb Euroopast direktiiv, mis probleemi lahendab. Tegelikult on üleeuroopaliste regulatsioonideni jõudmine pikk protsess ja isegi kui mingit teemat Brüsselis arutatakse, ei ole garantiid, et lõpuks jõutakse ühisele kokkuleppele. Ja isegi kui lõpuks kokkuleppeni jõutakse, tuleb direktiiv, see liikmesriikides vastu võetakse ja saab riigi õiguse osaks, tahab elu ka vahepeal elamist.

Teine suurem probleem on see, et oleme hakanud ootama Euroopa Komisjonilt suuniseid meie igapäevaelu korraldamiseks ning mittemidagitegemist õigustatakse sellega, et kohe-kohe tuleb Euroopast direktiiv, mis probleemi lahendab. 

Näiteks on ohutumaks liikluseks pikka aega plaanitud autojuhtide veapunktide süsteemi sisseseadmist. Intensiivselt tegeleti sellega aastail 2010–2011, mil veapunkti­süsteemi kehtestamiseks vajalikud liiklusseaduse muudatused olid ka riigikogus arutlusel. Paraku pandi see mõte kalevi alla, sest majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja riigikogu liikluskomisjon väitsid, et ei ole mõtet oma veapunktisüsteemi teha, kuna kohe-kohe tuleb üleeuroopaline veapunktide süsteem. Paraku leidis Euroopa Komisjon lõpuks, et süsteemi juurutamine oleks liiga keerukas ja sellest loobuti. Vahepeal on poliitikud ja arvamusliidrid leidnud, et liiklusohutusega on probleeme ja intensiivsemalt tuleks tegeleda korduvrikkujatega, kellele veapunktisüsteem oleks olnud just suunatud. Paraku pole pea kümme aastat hiljem ei üleeuroopalist ega Eesti oma veapunktisüsteemi.

Eesti muld ja Eesti süda

Teine, seekord tervishoidu puutuv näide on Eesti seisukoht transrasvade kasutamises. Transrasvad tekivad taimsete õlide tahkestamisel ning on nn margariinide tavakomponent. Neid kasutatakse mitmel pool, eriti suurel hulgal näiteks kondiitritoodetes, aga ka kohukestes, jäätistes, maiustustes, teinekord seal, kus me oodatagi ei oska. Transrasvad on tootjatele kasulikud, sest need on odavad ja pikendavad toodete säilivusaega. Paraku on transrasvad tervisele äärmiselt ohtlikud, põhjustades halva kolesterooli suurenemist ja hea kolesterooli vähenemist ning sellega kasvab südame- ja veresoonkonnahaigustesse suremise risk.

Taani keelustas 2003. aastal maailmas kõige esimese riigina transrasvade kasutamise. Taanile järgnesid Prantsusmaa, Kanada, USA ja just hiljuti Venemaa ja Läti. Sellal kui riigid asusid Taani eeskujul transrasvu keelustama, ei olnud Eestis transrasvade sisaldust pakenditel isegi näidatud. Kirjutasin ajakirjanduses korduvalt transrasvade kahjulikkusest ja tegin ka 2007. aasta lõpul päringu tollasele sotsiaalministrile Maret Maripuule, küsides, mida kavatsetakse ette võtta transrasvade kasutamise vähendamiseks ja kas Eesti plaanib järgida juba transrasvad keelustanud riikide eeskuju. Vastus oli, et toiduohutusega tegeleb maaeluministeerium ja sotsiaalministeerium plaanib trükkida voldikuid tarbijate teadlikkuse tõstmiseks.

Riigikogu liikmetest võttis teema üles roheliste saadik Aleksei Lotman, kes kontakteerus maaeluministeeriumiga 2008. aasta algul. Paraku teatas maaeluministeerium, et ei ole vaja midagi teha, Euroopa Komisjon arutab transrasvade keelustamist ja kohe-kohe tuleb üle­euroopaline regulatsioon.

Europarlamendis tõstatati transrasvade temaatika küll juba 2007. aastal, kuid edenemine on olnud väga aeglane ja üleeuroopaline transrasvade keeld (maksimaalne lubatud sisaldus toidus 2 g 100 g toidu kohta) peaks jõustuma alles 2. aprillil 2021. Taani transrasvakeeldu on nähtud tohutu eduloona ja uuringute kohaselt vähendas see tuntavalt (14,2 inimest 100 000 elaniku kohta) suremust südame-veresoonkonnahaigustesse juba kolm aastat pärast keelu kehtestamist. Kõige lihtsama arvutuse kohaselt (eeldades, et oleksime keelustanud transrasvad 2007. aastal ja arvestades, et mõju suremusele avaldub kolm aastat pärast keelu sisseseadmist) oleme üleeuroopalist regulatsiooni oodates kaotanud enneaegselt ligi 1700 inimest, ja kui keeld 2021. aastal jõustub, kaotame veel ligi 950 inimest (arvestades jällegi, et keelu mõju suremusele hakkab avalduma kolme aasta pärast).

Epidemio­loogilised uuringud on muidugi keerukad ja ühe faktori põhjustatud pikaajaliste suremusnäitajate ennustamine on seotud suurte veapiiridega. Siiski näitab arvutuskäik, et mittemidagitegemisele puudub igasugune õigustus.

Brüsseli suuniseid ootame ka keskkonnaprobleemide lahendamiseks, näiteks mullakaitseks. Muld on taastumatu loodusvara ning näiteks USAs võeti mullakaitseseadus vastu juba 1935. aastal, pärast seda kui palju viljakat kesklääne maad oli kaotatud valede maaharimisvõtete tõttu. Euroopa Komisjon alustas mullakaitsedirektiivi väljatöötamist juba 2006. aastal ja nii on maaeluministeerium olnud arvamusel, et mullakaitsega iseseisvalt tegeleda pole vajalik. Paraku ei ole praeguseks ei üleeuroopalist ega riigi mulla­kaitseseadust ja mullatemaatika on laiali mitmes õigusaktis, nt tööstusheitmete seaduses, maapõueseaduses jm. Keskkonnaministeeriumi tegematajätmistest kirjutas Postimehes Andres Reimer: korraldatud jäätmevedu võib põhjustada teatud juhtudel prügi­uputuse, kuid riigi õigusaktide muutmiseks aega ei ole, sest kogu aur kulub Euroopa direktiivide ülevõtmisele.

Käed rüpes globaliseeruvas maailmas

Viimase aja põletavamad teemad on olnud uued tooted, teenused ja digiturg. Üleeuroopalist nõu oodatakse näiteks kuumutatud tubakatoodete, Huawei ja 5G riskide ning globaalsete ettevõtete nagu Facebook, Google, Amazon.com jt õiglase maksustamise osas. Euroopas arutati pikemat aega globaalsetele kontsernidele ühise digimaksu kehtestamist, kuid Iirimaa, Taani ja Rootsi vastuseisu tõttu selgus selle aasta märtsis, et lähiajal maksu ei tule. Küll on Prantsusmaa äsja iseseisvalt kehtestanud digimaksu ja seda eeskuju plaanivad järgida teised riigid, nt Saksamaa ja Suurbritannia.

Eestis on otsustatud, et meie iseseisvalt digimaksustamisega kaasa ei lähe. Globaliseeruvas maailmas lähevad teemad järjest keerulisemaks ja vajalik reageerimisaeg järjest lühemaks. Olukord, kus ametnikud õigustavad oma tegematajätmist ja probleemidesse mittesüvenemist sellega, et keegi kuskil Euroopas juba töötab välja mingit regulatsiooni, ei ole põhiseaduspärane. Üldine regulatsioon võib tulla Euroopast, aga ei ole mingisugust kindlust, et see kunagi tuleb. Ometi tahab meie elu elamist praegu ja me peame olema teotahtelised, otsusekindlad ja kompetentsed oma seadusi ise tegema.