Ivan Makarov FOTO: Erik Prozes/Postimees

FOTO: Erik Prozes/Postimees

Mingist hetkest peale algas Eesti poliitilises elus ja ajakirjanduses «žirinovskiseerimine», kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Vene haritlaste ringkondades kasutatakse aegajalt tabavat väljendit «sanitaarne miinimum». Kui diskussiooni tase langeb madalale, kui inimene on halvasti kasvatatud, ebaaus või kasutab räpakaid võtteid, siis öeldaksegi omavahel, et siin ei peeta kinni sanitaarsest miinimumistki. Reaalses elus oli see kogum toitlustuse, meditsiini ja mõnede teiste alade töötajatele kohustuslikke hügieenilisi ja sanitaarseid nõudeid. Dekreet sanitaarsest miinimumist oli võetud vastu Vene SFNV Rahvakomissaaride Nõukogu poolt 20 mail 1930.

Kuna tegemist on spetsiifilise nõukogude Venemaa terminiga, ei kasutata seda eestlaste seas peaaegu üldse. Allakirjutanu ise kuulis seda väljendit esimest korda (aga see-eest korduvalt) rohkem kui veerand sajandit tagasi pehme iseloomuga Roman Kallase suust, kes määrati Eesti Raadio 4 programmi peatoimetajaks ja pidi tegelema sellisest tegelasest nagu Klenski lahti saamisega. Kui rääkida sanitaarsest miinimumist allapoole laskumisest Venemaa poliitikute puhul, siis esimesena tulevad meelde Vladimir Putini kuulsad avalikud nilbused «peldikus vagaseks tegemisest», «vanaisa ja vanaema suguorganitest» ja jultunud moslemist ajakirjaniku «sügavast ümberlõikamiseks, et teil sinna enam midagi tagasi ei kasvaks». Loomulikult on Putinil Venemaal palju järgijaid nii poliitikas kui ka meedias.