Riigikogu istung.

FOTO: Sander Ilvest

Hoolimata tänavuste valimiste tagasilöögist on 2023. aasta riigikogu valimistel nõudlus umbes kahe uue parlamendierakonna järele, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Jaak Aaviksoo, nüüd tuntud kui Tallinna Tehnikaülikooli nimemuutja, ütles aastaid tagasi poliitikuna kuldsed sõnad: erakond, see on rahvuslik rikkus. Tõepoolest, erakond on struktuur, inimesed, koostöövõrgustik ja palju-palju muud, mis ei teki üleöö. Hulga lihtsam on erakonda lõhkuda kui ehitada.

Tehnikaülikooli «rebrändimine», mis endised rektorid nördima paneb, saab teoks tänu ülalt alla juhtimisele. Erakonnas oleks raske sellist operatsiooni läbi viia, kui erakond on demokraatlik ja liikmete sõna maksab. Olemuslikult on aga just kõrgkool püsikindlam üksus. Erakondade puhul seevastu on uuenduskuur mu meelest tihti vajalik ja loomulik. Miks?

Kõrgkoolide osas on meil kokkulepe, milliseid ülikoole Eesti vajab. Neid ülikoole nimetatakse avalik-õiguslikeks ja sarnast mudelit kasutab veel hulk kultuuriasutusi: rahvusringhääling, rahvusraamatukogu, rahvusooper. Riigi rahastus on väga oluline, kuid juhtimine on autonoomne. See, kes maksab, ei saagi tellida muusikat – on avalik raha ja sellega aetakse avalikku asja. Muuseas on meil nüüdki – 30 aastat pärast nõukogude süsteemi kokkuvarisemist – trobikond poliitikuid, kellel käib selline sõltumatus üle mõistuse.