President Kersti Kaljulaid.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees/Scanpix

Pole kahtlust, et vaba kodanikuna ma presidendi aastapäevavastuvõtule ega Kaljulaidiga kohtuma ei läheks. Kui Kersti Kaljulaid annab igati mõista, et ta mind ja minusuguseid ei salli, miks peaksin siis ma temale ja ka endale ebamugavusi valmistama, kirjutab riigikogu liige Jaak Valge (EKRE). 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui president mind koos teiste riigikogu kultuurikomisjoni liikmetega kohtumisele kutsus, keeldusin kohe. Aga arutasin seda ka oma kaaslastega, kes jäid teisele arvamusele. Neil oli kaks argumenti. Esiteks tuleks presidendis näha eelkõige Eesti Vabariiki esindavat asutust. Ja teiseks, isegi kui seda institutsiooni esindav isik ei käitu viisakalt, pole väärikas samaga vastata.

Presidendi institutsioon pole mulle iseenesest kunagi sümpaatne olnud. Olen täiesti ühel joonel nende Eesti esimese iseseisvusaja poliitikutega, kes arvasid, et väikest, demokraatlikku, võrdsete ja iseteadvate kodanikega ühiskonda ei muuda see kvaasiisalik esindusamet, ammugi aga sellega kaasnev tõusiklik glamuur mingil moel paremaks. Pigem ohustab ühiskonna sidusust. Justkui oleksid need meie esimese iseseisvusaja poliitikud juba siis ette kujutanud presidendi aastapäevavastuvõtte, mida Priit Hõbemägi on tabavalt iseloomustanud näitena riigi ja kodanike kuulumisest eri tähesüsteemidesse.