Ratastoolis inimene. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Erik Prozes

Ärgem leppigem vähemaga, kui elul pakkuda on, sest asjad on võimatud vaid senikaua, kuni keegi hulljulge ette võtab ja need võimalikuks teeb, kirjutab Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi õpilane Mirel Laurend. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Kui ma poole aasta pärast kõndima ei hakka, tapan end ära,» meenutas Rüütli õnnetuse järgselt antud lubadust. «Nagu te näete, siis ära ma pole ennast tapnud; kõndima, raisk, pole ka hakanud,» lisas mees seejärel loomuomase musta huumoriga.

Rüütli kaotas haiglas olles küll palju tuttavaid, kuid talle jäid alles tõelised sõbrad. Nagu ta ütles, ei pea sa teadma, mida sellises olukorras täpselt öelda, küll külastatav inimene annab soovi korral ise jututeema kätte. Sinu kohalolu on piisav. Nii oligi ta tänu lähedaste toetusele poole aasta pärast juba piisavalt taastunud, et esimest korda ratastooli istuda ning taastusravi, treeningu ja spordi tegemisega alustada. Rüütli tegeles seitse aastat aktiivselt ratastooli vigursõiduga, tulles mitmel korral Eesti meistriks. Talle sai üsna ruttu selgeks, et võimatuid asju pole olemas ning piisava tahtejõu korral on kõik saavutatav.