Kaidi Kolsar.

FOTO: Erakogu

Loen õppeaasta lõpus gümnasistide tagasisidet läbitud eesti keele ja kirjanduse kursuste kohta ning jõudnud ülaltoodud reani, valgub mu näole suur naeratus. Südant täidab siiras rõõm, sest keegi on end mu klassiruumis tundnud hästi ega ole pidanud paljuks seda mulle ka öelda. Tunnen, et saan suvele vastu sammuda rõõmsal meelel ja enesekindlalt, sest ehe tänu innustab ning julgustab ka uut kooliaastat alustama, silm säramas, kirjutab Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppekava vilistlane ning Viimsi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Üks õpetajaameti võludest seisneb selles, et enda ümber toimuvat märgates ja teadvustades saab rõõmu tunda väga sageli. Nii igapäevased juhtumised kui ka suured õnnestumised võimaldavad igal südamega asja juures oleval inimesel leida midagi, mis kõnetab just teda.

Õpetajaameti üks suuremaid rõõme on toetada noorte inimeste kujunemist ja näha nende arengut. Kiires argielu töörütmis võib see aeg-ajalt ununeda, sest pidevat tähelepanu nõuavad tunnikavad, kontrolltööd ja igapäevaste pakiliste murede lahendamine. Vahel võib tunduda, et suurest tööst hoolimata ei muutu mitte midagi: põimlause kirjavahemärgistamine jääb ilmvõimatuks, argumendi ülesehitusest puudub näide, Fausti motiivid on mõistmatud ning Andrese ja Pearu eluloost meenub vaid kraavi kaevamine. Tegelikult on õpilaste käekäigu mõjutamise mõttes õpetajatöö viljade küpsust sageli märgata alles aastate pärast, mistõttu on oluline teadvustada ja väärtustada ka igapäevaseid pisiasju.