Neeme Raud: kraadidega ajakirjanduse lõpp

Alkohol. Foto on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

Pressibaaris tiksuvate reporterite kunagine moto «tuli hea lugu, tähistan, tuli halb, joon kurbusest» enam ei kehti, kirjutab ajakirjanik Neeme Raud. 

Ajakirjanikena leiname Eestis jälle üht omade seast. Taas kordame järelehüüetes, et oli hea mees ja suri liiga vara. Nii ju ongi.

Ma ei püüa väita, et tundsin Jüri Pino. Me kohtusime ainult korra, kui ta minuga USAs töötamise ajal intervjuu tegi. Aga see jäi meelde – just kuidas Jüri küsis ja kuidas hiljem kirjutas paarist teemast, millest ma tollal ei tahtnud mingil juhul rääkida. Küsis nii, et ei olnud paha, ja kirjutas nii, et kõik vastas tõele, kuid ei haavanud.

Ning siis surmateade.

Arvasin seda lugedes kohe teadvat üht põhjust, miks 48-aastane ajakirjanik kokku varises. Mul ei ole küll konkreetseid fakte, ent olen üsna kindel, et Pino elas just nii, nagu klassikaline ajakirjanik tema arvates pidi – just nagu ka ise kunagi tahtsin elada ja elasin. Nagu Hemingway, kui ta ajakirjanikuna töötas – elu mõlemast otsast põletades.

Õige lehemehe (või ka raadio- või telereporteri) jaoks käib kõik ju alati selle ümber, et käsilolev lugu tuleks võimalikult parim. Selle toimetajale üleandmise järel tekib aga pingelangus, mil kirjutamise (monteerimise) kirg asendub suure tühjusega. Ja seda auku täideti varem sageli alkoholiga.