Margus Parts.

FOTO: Postimees.ee

Teisipäevane Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee hääletus Venemaa hääleõiguse taastamise üle tõi taas teravalt esile veelahkme Euroopa lääneriikide ja idapoolsemate maade vahel, jagades kaardil Euroopa üsna selgelt pooleks.

Ühes nurgas need, kes kõndisid Venemaa laua taha saades protestiks põhimõttelageduse ja ebaõigluse vastu saalist välja, teises need, keda Venemaa kas kuigivõrd ei puuduta või kes on lootnud Venemaaga headest suhetest kasu lõigata.

Sisuliselt peegeldavad hääletus ja sellele järgnenud reaktsioonid viimastel aastatel süvenevat tendentsi, kus lääs kipub kuhjuvate probleemide all väsima, samas kui idapoolsed riigid tunnevad ennast üha enam ohustatuna. Tõsi, majandussanktsioone keegi veel kaotama ei tõtta, kuid egas teisipäevane hääletus karu käpa löögiulatusse jäävates riikides erilist kindlust ka ei tekita.

Praeguseks tuleb juba eelmisel kuul nurgakivi saanud hääletuse tulemusi võtta tõsiasjana ja vaadata, kuidas edasi. Loomulikult võib Venemaa laua taha võtmist soovinud riikide väidetes olla oma tõetera: kui Venemaa lahkub ruumist jäädavalt, väheneb järelevalve Moskva tegevuse üle. Lisaks ei saa venelased pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis on sageli paljudele viimane lootusekiir.

Praeguseks tuleb juba eelmisel kuul nurgakivi saanud hääletuse tulemusi võtta tõsiasjana ja vaadata, kuidas edasi.

Samuti lubati Euroopa Nõukogus välja töötada uus mehhanism, mille alusel oleks ENPA otsusega võimalik paha peale läinud riik kohemaid nõukogust välja heita. See lahendaks praeguse probleemi, kus Venemaa on nagu Schrödingeri kass, kes võbeleb kusagil liikmesuse ja heidikustaatuse vahel. Iseasi, kas sellist mehhanismi ollakse valmis vajadusel rakendama või läheb kõik sama soojaga edasi.

Kuid võib-olla isegi olulisem sellest on põhimõtteline küsimus, mida näitab hääletus Euroopa ühtsuse kohta ja kuidas jagada lauda riigiga, kes töötab varjamatult institutsiooni väärtuste vastu.

Samas on küsitav, kas maksaks järgida Ukraina saadikute ja mõne meie poliitiku emotsionaalseid üleskutseid Euroopa Nõukogu töös osalemine sootuks lõpetada. Kui pea jahtub, võib näha, et näiteks Ukraina puhul on mõned Euroopa Nõukogu mehhanismid jätkuvalt väga tänuväärsed.

See aga ei muuda asjaolu, et plekk, mille on jätnud õigusriigi ja inimõiguste kaitseks loodud institutsioonile Venemaa tegevuse ignoreerimine, haiseb juba ammu pahasti ja näeb välja nagu kuivanud veri.