EKRE tõrvikurongkäik.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

EKRE-le ei ole tegelikult midagi ette heita. Mitte sellepärast, et partei seisukohad oleksid kuidagimoodi vastuvõetavad, vaid sellepärast, et EKRE on jäänud truuks oma seisukohtadele ja käitumisviisile. Ma ei tea, kas minu kunagine hea kolleeg Mart Helme ja tema parteikaaslased ka päriselt usuvad seda, mida nad räägivad «süvariigist» ja teistest rahvustest inimestest, aga selline jutt oli neil enne, sellega nad ka jätkavad, sest see kuulub imago juurde, kirjutab diplomaat Toivo Klaar. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Halb on see, et nende kuulumine valitsusse kahjustab ühiskonda. Euroopa Liidu liikmesriigi ministrite kummalised ja rassistlikud väljaütlemised äratavad ka rahvusvahelist tähelepanu ja kahjustavad Eesti mainet. Kui aga EKRE oma retoorikast loobuks, loobuks ta ka oma näost ning valimisedu toonud toetajatest, mistõttu pole EKRE muutumist mõtet oodata.

EKRE-taolisi parteisid leiab tänapäeval mitmel pool Euroopas. Kuigi nad kuulutavad endid natsionalistlikeks või rahvuskonservatiivideks, on päriselt tegemist rahvusvahelise liikumisega sarnaselt Kominterniga 20. sajandi esimesel poolel. Sarnaselt toonaste kommunistlike liikumistega õpivad ja saavad nad tuge üksteiselt, jälgivad ühist mustrit, kasutades äärmuslikku retoorikat ja mängides inimeste rahulolematuse ja ebakindlusega. Võimule jõudes üritatakse õõnestada kodanikuühiskonda, vaba ajakirjandust ja lõpuks usku riigi toimimisse – esitades endid kui ainsaid, kes suudavad taastada (või luua) mingi idealiseeritud ühiskonna. Täpselt nagu Komintern sada aastat tagasi.