Riigikogu.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Tööparlamendi asendumine kõneparlamendiga teeb meid nõrgemaks. Kasvab ametnike võim ja poliitika võõrandub iseendast, sest neist, keda me valime, sõltub järjest vähem, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pean tunnistama, et pärast seda, kui ma ei ole enam riigikogu liige, ei jälgi ma nii pingsalt, mis istungitel toimub. Vähemalt mitte reaalajas. Näiteks eelmisel nädalal olin ühes seltskonnas kõige vähem informeeritud ega teadnud veel, et riigikogu hääletas Euroopa Liidu lipu valgest saalist välja.

Sellised otsused muidugi kütavad kirgi, aga mina oma kogemuslikus kutsehaiguses hakkasin juurdlema, et mida tonti nad seal õieti hääletasid. Kas oli selline eelnõu? Kas riigikogu töö piirdub nüüd riigikogu kantselei töö korraldamisega? Keegi ei teadnud.

Heakene küll, võtame stenogrammi lahti ja vaatame. Üks osa vastusest on täiesti ebaloogiline. Sellist päevakorrapunkti ei olnud, aga ometi pühendas auväärt esinduskogu lippude hääletamisele kaks tundi. See oli «istungi rakendamine». Liia Hänni kirjutas näoraamatus, et rohkem kui lippudes on sel juhul küsimus töökultuuris. Kui nii oluline ja reglementeeritud protseduuriga otsustuskogu hakkab suvalisel hetkel suvalisi hääletusi korraldama, läheb riigijuhtimine käest ära.