Ülla Maide: poriga määritud õilis amet

, lasteaiaõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülla Maide
Ülla Maide Foto: Erakogu

Laps lükatakse üle lasteaia läve ning nõutakse tema kasvatamist, suhtudes samas õpetajasse kui alaarenenud trolli, kirjutab staažikas lasteaiaõpetaja Ülla Maide.

«Õpetaja on kõikides kultuurides ja alati olnud see, kes on ees käinud, juhtinud ja suunanud. Mitte suur haridus, teadus, õpetuse osavus, vaid väsimatu hool ja mure, ennast ärasalgav töö ja armastus laste vastu, mis kõik usub, kõik loodab ja kõik kannatab, iseloomustab õpetaja olemust.» Maie Tuulik, «Peeter Põld» (2007)

Saame selgeks kõigepealt ametinimetused ja -kuuluvuse. Lasteaiad on haridusasutused, mida rahastavad omavalitsused. Lastele alusharidust andvad inimesed on kõrgharidusega lasteaiaõpetajad, nende abilised on õpetaja abid või abiõpetajad (läbinud vastava koolituse).

Isiklikult arvan, et selles ei ole midagi halba, kui lapsevanemad või lapsed mind nimepidi, kasvatajaks või isegi tädiks kutsuvad – heal lapsel ikka mitu nime. Muret teeb hoopis lasteaias töötavatesse inimestesse suhtumine.

Ärapanemine, kas anonüümselt või avalikult, on tänapäeval justkui parandamatu haigus. Olla uhke ja ülbe, maheda hääle ja lõikava sõnaga, määrida täiskasvanu kibestumusega oma lapsepõlvemälestused seletamatu vihkamise ja halvustamisega (kui palju mäletab laps esimese kuue eluaasta sündmusi?).

Kannatlikkus on üks voorustest, milleta ei püsiks elu. Igal asjal on aga piir, millest ei ole eneseväärikusega inimesel eetiline üle astuda. Sünnitav emagi on kannatlik, isa on kannatlik, oodates oma silmatera saabumist. Perele on vastsündinu kui maailmaime ja muinasjutt, kellele jagatakse armastust ja hellust, soovitakse ilusat tulevikku, kelle üle ollakse uhked.

Ja siis saabub päev, kus selgub, et ongi õige aeg laps lastesõime viia, ees ootavad töö ja karjäär ja välisreisid. Küll lasteaednikud hoolitsevad ja õpetavad, armastavad ja harivad, lohutavad ja kallistavad.

Kas ja kes mõtleb vahel, kellega nad päevast päeva töötavad, olles eeskujuks ja väärtushinnangute kujundajateks 12 tundi ööpäevas? Jah, need on teie enda 1,5–7-aastased imed, kellega tegelevad tublid, töökad ja austamist väärivad inimesed, mitte haisvad kollid või alaarenenud trollid.

Õpetaja on inimene, täiskasvanud inimene, kellel on tunded, mõistus, tahe ja eneseväärikus. Olen märganud, et lasteaiaõpetajate peredes on haritud, tublid ja töökad järglased, kelle üle võib ühiskond uhkust tunda. Ka see on lisaväärtus ja suur kogemus oma igapäevast põhitööd tehes.

Õnneks on lasteaednikud loomult kannatlikud ja väärikad, laskumata samale tasemele mamma M-i või papa P-ga, kes enesekesksusmätta otsas istudes pritsib anonüümset kriitikat ja määrivat pori veebifoorumites, ajakirjanduses või telesaadetes.

Tuletaks meelde kasvatusteaduse uuringutele ja praktikale tuginedes, et inimene kujuneb oma põhiolemuselt viiendaks-kuuendaks eluaastaks kindlate suhtumiste ja iseloomuga isiksuseks. Kus ja kes on need mõjutajad?

Pingereas esikohal on perekond, seejärel lasteaed oma rühma sõprade, õpetajate ja õpetaja abiga. Ometi paneb lasteaednike südant valutama ja meelt nördima nende pihta loobitud halvustavate etteheidete ja alanduste laviin. Iga tühisemagi pisiasja ja arusaamatuse tõttu tormatakse direktorile, haridusametnikule või meediale «kituma».

Kahjuks ei aita teie lapse elu paremaks muuta mõni nõunik, ametnik või direktor, neil on oma töö. Lihtne oleks asjast rääkida oma lapse õpetajaga, kes oli, on ja jääb rühma koos lapsega igapäevast elu elama.

Lihtne on kuulutada, et õpetaja on laisk, vana, valelik, ükskõikne, rumal ja veel palju inetut. Kuidas julgeksin mina kui lapsevanem sellisesse kohta oma last jätta – oo ei! Kas tegemist on mingi koletise või monstrumiga? Ei ole! Näe õpetajat lapse toetaja ja sõbrana.

Uuringud näitavad, et Eestis käib lasteaias 95 protsenti lasteaiaealistest lastest, neist 91 protsenti viibib lasteaednike hoole all kümme tundi päevas. Ei ole kohanud ühtegi õpetajat, kes kurdaks, et lapsevanemad on oma lapse ja õpetajate tegemiste suhtes liiga uudishimulikud, pigem vastupidi.

Ema-isa, tunne huvi lasteaiaelu vastu, mis tehti-tehakse, mis plaanis, kuidas aidata saad. Probleemid ja arusaamatused on alati vaja läbi arutada, leida põhjus ja lahendus. Õpeta last oma eeskujuga – ei ole ometi vaja seadust, et siseneja tervitab ja lahkuja jätab hüvasti, et lapski näeks ja kuuleks, et tema tegemiste vastu tuntakse huvi, et ema-isa suhtub tema armsasse lasteaiatädisse lugupidavalt ja sõbralikult.

Minu kui lasteaiaõpetaja meeldiv ja rõõmurohke tee lastega on kestnud 38 aastat. Lasteaialapsed on jäänud oma olemuselt ikka rõõmsateks ja uudishimulikeks. Kuid nad vajavad tänapäeval rohkem tähelepanu, armastust ja turvatunnet, mida võib küll pakkuda lasteaiatädi, kasvataja, lasteaiaõpetaja, kuid ometi ei asenda nad ema ja isa.

Kas lapsevanem, kes tunde interneti jututubades surfab, ei peaks hoopis oma lapsega parki jalutama minema, loomaaeda sõitma, mere ääres vahuseid laineid imetlema, nukuteatris koos naerma või vanaemale kooki küpsetama? «Aga mul on ju õigus last lasteaias hoida täpselt nii kaua, kui lasteaed lahti on, viimase minutini!» Õigus on, kelle arvel?

Oma kannatlikkuse ja imetabase sündmuse läbi saadud tirtsuke-põnnike muutub objektiks, kelle kaudu on õigus nõuda, temaga töötavate ja tegelevate inimeste kohta inetusi ütelda, näidata oma üleolekut või isegi füüsilist jõudu. Imestame, millest tuleb inimeste ükskõiksus, vägivaldsus, hoolimatus ja enesekesksus – ei ole vaja kännust kaugele vaadata.

Ei tahaks kuri olla ja ei olegi, aga kes meid kaitseb kui mitte meie ise. Kannatlikud oleme edasi ja oma tööd teeme südamega. Lõpetagem rühmade kokkulükkamised, valverühmadesse vedamised ja 11-tunnised tööpäevad – mõelge oma laste ja nendega tegelevate inimeste peale mõistuse ja arukusega.
Austage ja armastage oma lapsi ja lõpetage nende eest hoolitsevate inimeste lõputu poriga loopimine.

«Seal, kus üks inimene on kaitstud, on kõik turvalised.» Publilius Syrus, «Sententsid»

Autor töötab ka praegu Tallinnas lasteaednikuna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles