Einari Kisel: kust siis ikkagi tuleb elekter?

Kõrgepingeliin. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Viimaste päevade arutlustes Narva elektrijaamades välja kujunenud olukorra üle on kõlanud mitmeid omapäraseid väiteid elektriturul toimuva kohta. Jätaks emotsioonid kõrvale ja vaataks vahelduseks arvudele ratsionaalselt otsa, kirjutab Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel.

Esmalt üritaks aru saada, millist piirkonda Venemaal toodetud elekter mõjutab. Tundub, et igaühel on siin oma loogika, sõltuvalt sellest, kuidas on vaja pilti näidata. See ei ole kindlasti kogu Põhja- ja Baltimaade 420 TWh elektrisüsteem, nagu Elering on väitnud (kuigi alles hiljuti väitsid nad konkurentsiametile ka risti vastupidi, et Eestit tuleb käsitleda eraldi elektrituruna), sest võrkude pudelikaelte tõttu ei jõua meieni enamasti Norra või Rootsi elekter. Arvestades lähiaegadel valmivate uute ühendustega Norrast Saksamaale, Taani ja Suurbritanniasse, siis järjest vähem seda elektrit siia ka jõuab.

Reaalselt on Eesti ühes elektrituru piirkonnas Soome, Läti ja Leeduga. Selle turu maht on umbes 100 TWh aastas. Kuigi ka siin on riikidevaheliste ühenduste pudelikaelte tõttu praegu veel erinevad hinnapiirkonnad – Läti ja Leedu elektrihinnad on kõrgemad kui Eestis ja Soomes. Just seda turupiirkonda mõjutab Venemaalt imporditav elekter, mida eelmisel aastal oli üle 13 TWh. Sel aastal on impordikogused olnud ligi 50 protsenti suuremad. Ehk siis praeguse seisuga ligi 20 protsenti selle elektrituru elektrist (suvisel ajal rohkemgi) tuleb prognoositavalt sel aastal Venemaalt – see on umbes 2,5-kordne Eesti aastane elektritarbimise maht. Kui vaadata korra Läti ja Leedu elektriturgu eraldi (kuna see moodustab sisuliselt eraldi hinnapiirkonna), siis sealsel turul on Venemaalt imporditud elekter käesoleval aastal võtmas juba turgu valitsevat positsiooni.