Andrei Kuzitškin: mille poolest erineb ja sarnaneb elu Venemaa ja Eesti kolkas?

Andrei Kuzitškin
Copy
Kohalikud Venemaal Atirka külas karupojaga.
Kohalikud Venemaal Atirka külas karupojaga. Foto: Alexey Malgavko / RIA Novosti / Scanpix

Külakolgastes elu säilitamine on murekoht nii tänapäeva Venemaal kui ka Eestis, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Nõukogude Liidu suured linnad tõmbasid alati ligi ääremaade aktiivseid inimesi. Siin ei ole midagi kahelda: just linnas võis saada hea hariduse, sooja tualettruumi ja poest piima. Võrrelda vaid külakooli, õues asuva kemmergu ja lehmaga rohumaal – ning linn paistabki juba tõelise paradiisina. 

Nõukogude valitsus võitles külast lahkumise vastu, sest põllumajandus ähvardas niimoodi töökäteta jääda. Tasub meeles pidada, et 1940.-1960. aastatel ei antud kolhoosnikele isegi passe, nii et sisuliselt püsis maal edasi pärisorjus.

Ajad muutusid. Tasapisi hõlmas linnastumine terved maailmajaod, agraarriikidest said tööstusriigid. Eluruumi täitsid hiidlinnad. Ning inimesed hakkasid pürgima tagasi loodusse: kärarikas, tolmurohke ja rahmeldav linnaelu taandus elu ees mugavates eeslinnamajades keset metsarohelust ja ojakese vulinat. Sellist naudingut võivad endale siiski lubada ainult vähesed. Nii ongi külakolgastes elu säilitamine murekoht nii tänapäeva Venemaal kui ka Eestis.

Kui võrrelda Eesti valdade majanduslikku olukorda, leiab loomulikult vapustava erinevuse keskuse ja kolka vahel. Nii oli 2018. aasta kuu keskmine brutopalk Harjumaal 1455 eurot, Saaremaal 987 eurot. Hiiumaal veel väiksem, kõigest 944 eurot. Tallinna arvele langes tervelt 53 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui Tallinnas elab 34 protsenti elanikkonnast. Millest järeldub, et ühe inimese peale arvestatult toodavad Eesti pealinna elanikud lisaväärtust tuntavalt rohkem kui valdade elanikud, ületades keskmist 155 protsenti.

SKT elaniku kohta oli samal ajal Eestis ligikaudu 17 000 eurot. Tööstuse Tallinnasse koondumise poolest on Eesti Euroopa Liidus esirinnas. Selle taustal käib küll paraku ääremaa valdade inim- ja majanduslike ressursside kärbumine. See on mõistagi seotud nende majandusliku struktuuriga. Kus põllumajanduse ja metsanduse osakaal suurem, seal ka lisaväärtuse tootmine inimese kohta pisem. Näiteks Jõgevamaal on põllumajandus- ja metsandussektori osakaal 18 protsenti, samal Eestis tervikuna 2,7 protsenti. Niisugune disproportsioon mõjutab vältimatult elatustaset.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles