Teadusleppe teksti koostajad: Eesti teaduslepe on kehtiv ja valitsus peab leidma viisi selle täitmiseks (32)
Eesti teaduslepe on kehtiv ja valitsus peab leidma viisi selle täitmiseks, kirjutavad Eesti teadusleppe teksti koostajad Andres Koppel, Ruth Oltjer, Marek Tamm ja Kristjan Vassil.
Kadriorus 19. detsembril 2018 allkirjastatud teaduslepe on üks Eesti kodanikuühiskonna suuri saavutusi. See on tugev signaal, et me suudame olulistes ja tulevikku puudutavates küsimustes jõuda ühiselt kokkuleppele. Lepe pälvis palju positiivset tähelepanu üle maailma, sest tegemist oli pretsedenditu saavutusega ka rahvusvahelises võrdluses.
Teaduslepe kasvas otseselt välja nn Tallinna üleskutsest, mille peaminister Jüri Ratas andis 12. oktoobril 2017 Tallinnas peetud rahvusvahelisel tippkonverentsil sümboolselt üle Euroopa teadussüsteemi erinevate sektorite esindajatele. See üleskutse rõhutas teaduse ja innovatsiooni tähtsust Euroopa elanike heaolu tagamisel ning kutsus kõiki teadus- ja innovatsioonisüsteemis osalejaid tegutsema ühiselt selle nimel, et suurendada teaduse rahastamist ning tagada teadusest tuleneva kasu jõudmine ühiskonda ja majandusse.
Teadusleppe rahaline sisu ja sellest taandumine
Teaduslepe on konkreetne kokkulepe, mille järgi viiakse teadus- ja arendustegevuse (TA) investeeringud kolmel järjestikusel aastal võrdsete osadega ühe protsendini SKTst. See maksab kolme aasta peale kokku ligikaudu 283 miljonit eurot ehk 47 miljonit eurot igal järjestikusel aastal ajavahemikul 2020–2022. Lisaks lepiti kokku saavutatud taseme hoidmises. Teadusleppe mõte on tõsta TA-investeeringud, sarnaselt kaitsekulutustega, väljapoole riigieelarve strateegia vaidlusi.
Peaminister on neid kokkuleppeid eiranud ning toonud avalikkuse ette asjakohatuid ja segadust tekitavaid summasid ning ajaperioode. Sellisel tegevusel on väga olulisi negatiivseid järelmeid vähemalt kahel tasandil.
Esiteks on see valus hoop kodanikuühiskonnale ja sellisele poliitilisele kultuurile, kus riiklikult olulisi küsimusi suudetakse lahendada ühiskondlike kokkulepetena. Eesti ühiskonnas ei ole väga palju suuri teemasid, milles suudetakse saavutada üksmeel kõigi olulisemate osapoolte vahel. Teaduslepe on üks selliseid haruldasi saavutusi, kus nii teadlaste, ettevõtjate kui ka erakondade esindajad kinnitasid üksmeelselt valmidust tagada teaduse ja innovatsiooni edasine areng Eestis, ja lubasid lisaks rahastustaseme tõstmisele võtta täiendava kohustuse raha vastutustundliku ja tulevikku suunatud kasutamise eest. Poliitiliste lubaduste pidamine, kokkulepetest kinnihoidmine ning peaministri kompromissitu eeskuju on sellistes küsimustes äärmiselt vajalik.
Teiseks on see selge sõnum valitsuse prioriteetidest. Vaesuse ümberjagamine pensioni- või alkoholipoliitika kaudu on eelisseisundis võrreldes liikumisega riigi tulubaasi kasvatava teadmistepõhise kõrge lisandväärtusega majandusmudeli poole. Rääkimata sellest, et Eesti ettevõtjad kaotavad sellega ühe olulise konkurentsieelise.
Praegu ei ole täpselt teada, missugune ettepanek on riigieelarve strateegias kirjas, kuid eeldatavasti suunatakse TA-rahastusele kokku 152 miljonit nelja aasta jooksul, mitte 283 miljonit eurot kolme aasta jooksul, ehk iga-aastane kasv on umbes kolm korda väiksem kui teadusleppes kokkulepitu. Kuidas saab valitsus võtta seisukoha, et TA-investeeringutega on kõik korras, kui lubadused ja tegelikkus erinevad kordades?
Tõsine probleem on TA-rahastuse külmutamine ühele tasandile (0,71%) neljaks aastaks, samas kui teadusleppe sisu oli rahastuse pidev kasv, et jõuda vajaliku eesmärgini (1%). Seega on peaministri väide, et üks protsent on endiselt valitsuse siht, paraku vale, sest valitsus saab anda lubadusi maksimaalselt nelja aasta ulatuses ja selle piires on praegu selgelt öeldud, et panustatakse vaid senise taseme hoidmisse. Usutavam oleks see väide siis, kui järgnevatel aastatel tõstetaks protsenti SKT suhtes vastavalt riigi rahalistele võimalustele.
Lisaks on administratiivselt oluline, millistest allikatest TA-investeeringud kaetakse. Kui teadusleppes lepiti kokku, et investeeringud tehakse riigi maksutuludest, siis praeguse informatsiooni põhjal näib, et osa investeeringuid tehakse hoopis ELi tõukefondide rahast. See omakorda ei tähenda kuidagi valitsuse omavastutuse võtmist teadusleppe täitmisel.
Teadusleppe sisulised vajadused
On märgilise tähendusega, et teadusleppe sõlmimise järel ei jäänud vastutuse võtnud osapooled käed rüpes ootama, vaid koostati konkreetne plaan lisanduva teadusraha vastutustundlikuks ja optimaalseks kasutamiseks. Eesti Teadusagentuuri eestvõttel kokku kutsutud ja kõiki osapooli hõlmanud töörühm tegi üksikasjaliku ettepaneku lisanduva teadusraha kasutamiseks, fookusega teaduse, ühiskonna ja majanduse tugevamal lõimimisel. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koos tööandjate esindajatega töötas välja mitmekesise kava, mis nägi ette teadlaste palkamist ettevõtetesse, Eesti osalemist rahvusvahelistes teadus- ja innovatsiooniprojektides, ulatuslikke rakendusuuringuid majanduse edendamiseks, kõrge tehnoloogiasisaldusega start-up-ettevõtete toetamist jne.
Eesti Teadusagentuur töötas koostöös teadlaste esinduskogudega välja põhjaliku kava uute teadusgrantide arendamiseks, mis toetaksid nii rakendusliku iseloomuga teadustööd kui ka noorte teadlaste sisenemist teadussüsteemi. Tänavu jõuti käima lükata uus arendusgrandi pilootprogramm, mille eesmärk on toetada eksperimentaalarendusi, et testida ja/või luua eeldusi teadustulemuste kommertsialiseerimiseks. Ülikoolid asusid uuendama karjäärimudeleid, mis looks konkurentsivõimelise keskkonna meie parimatele teadlastele ja tagaks atraktiivsed võimalused noorte teadlaste kaasamiseks.
Ettevalmistavad sisutegevused said formaalse kinnituse 13. veebruaril toimunud teadusarendusnõukogus, kus lepiti peaministri juhtimisel kokku, et TA-investeeringute kasvust suunatakse 40 protsenti akadeemilisse teadusesse, 40 protsenti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse eesmärgiga elavdada majandust, ning 20 protsenti valdkondlikesse ministeeriumidesse konkreetsete TA-vajaduste rahuldamiseks.
Teadusleppe edasilükkamine piirab innovatsioonivõimekust
Teadusleppe aeglasem täitmine tähendab Eesti teaduse ja innovatsiooni võimekuse kasvu edasilükkamist. Selle tagajärjel kasvab surve Eesti teadlaste lahkumisele välisülikoolidesse ja väheneb Eestisse tagasipöörduvate teadlaste hulk, sealhulgas satub löögi alla teaduse järelkasv, olulisel määral jääb realiseerimata teadmus- ja tehnoloogiasiire ning teadustulemuste rakendamine ühiskonna ja majanduse hüvanguks (personaalmeditsiin, ressursside väärindamine, IT-lahendused), realiseerimata jääb sektoritevahelise mobiilsuse kasv, hästivarustatud laborid jäävad tühjemaks, taristu aegub ega anna oodatud tulemusi. Kokkuvõttes on tulemuseks Eesti arengu, sh majanduskasvu pidurdumine ja vähenevad eelarvevõimalused tulevikus. Jõukuse kasvatamise edasilükkamine ei ole mõislik poliitiline valik!
Valitsuse prioriteetidele hinnangut andes tasub olla seetõttu väga tähelepanelik. Praeguse valitsuse eesmärk on jagada ümber Eesti piiratud ressursse, mitte investeerida kõrgtehnoloogilise ja teadmuspõhise ühiskonna ja majanduse arengusse, mis tulevikus tooks eelarvetuludena riigile kordades tagasi. Valitsuse suund on ümberjagamismajanduse eelistamine teadmuspõhisele majandusele. Majanduskasvu tingimustes on valitsusel võimalik suunata raha majanduse elavdamisse, ent rikkuse kasvatamisele on eelistatud vaesuse ümber jagamist. See on valitsuse poliitiline valik ja tal on mandaat oma poliitikat soovitud suunas ellu viia, kuid riigi rahanduslike võimaluste ja tulevikuperspektiivide kahandamine ei kuulu kindlasti selle mandaadi sisse.
Sügisene riigieelarve peab sisaldama 47 miljoni lisandumist teadusesse
Meie hinnangul on teaduslepe jätkuvalt kehtiv dokument ning valitsus peab leidma viise, kuidas oma lubadustest kinni pidada. Leiame, et valitsus peab jätma lahti võimaluse, et eelarveliste võimaluste selgumisel suunatakse sügisel TA-investeeringutesse 47 miljonit vastavalt teadusleppes kokku lepitule. Samuti tuleb hoida investeeringuid kõrgharidusse. Mingil tingimusel ei saa valitsuse alternatiiv olla TA-investeeringute kasvatamine ja samal ajal kõrgharidustoetuste vähendamine – teadus ja kõrgharidus on ühe mündi kaks poolt, mis sõltuvad teineteisest suurel määral.
Kui valitsus on sügavalt veendunud, et kolme aastaga ei ole võimalik teadusrahastust viia ühe protsendini SKTst, siis on ainus võimalus kutsuda kokku kõik teadusleppe osapooled ja arutada, milline võiks olla osapooli rahuldav kompromiss. Selleks on suurepärane võimalus kasutada teadusleppe patrooni, vabariigi presidendi üleskutset arutada teadusleppega seonduvat lähiajal Kadriorus.
Valitsusel eesotsas peaministriga on selge vastutus kinnitada ühiskonnale, et vaatamata keerulisele ajale ei ole teaduslepe mitte ainult kehtiv dokument, vaid selle täitmisest peetakse ka kinni. See on oluline signaal selleks, et Eestis oleks edaspidigi võimalik riiklikult olulisi küsimusi lahendada ühiskondliku kokkuleppe teel. Et sõnad ja lubadused ei kaotaks Eesti ühiskonnas oma väärtust.