FOTO: Pexels / CC0 Licence

Jälgides avalikkuses toimuvat jõuan ikka ja jälle mõtteni, et nii väikse, paindliku ja kokkuhoidva riigi kohta on meie arutelud küllalt pealispindsed. Sisuka dialoogi asemel kannavad seda enesekindlusest pakatavad monoloogid, kus teise kuulamine suurt rolli ei mängi, kirjutab Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise eriala magistrant Kaisa Pärna.  

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Leian, et lõviosa sellest enesekindlusest saame 21. sajandil kirjutada filtrimullide arvele. Nende mullide arvele, kus sees me tihti pahaaimamatult igapäevaselt toimetame ja ideid ammutame. Olles aga kursis, millega tegu, on igaühel meist soovi korral võimalik sinna mulli hapnikku juurde lasta. Kasvõi õige pisut.

Möödunud sajandil võttis filosoof Marshall McLuhan kasutusele globaalse küla termini, mis tähistab maailma muutumist suureks virtuaalseks külaks – paigaks, mis on olemas tänu tehnoloogilistele arengutele. Tänapäevasesse konteksti seatuna on tegu justkui digitaalse koduga, kus saab end kuuldavaks teha igaüks. Loogiliselt võttes võiks arvamuste paljusus ja kättesaadavus olla ju aluseks ka kõike arvesse võtvale sisukale dialoogile?