Kalev Stoicescu. 

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui me ei ole päris kõigega rahul, mida Euroopa Liit endast kujutab ja teeb, siis püüdkem teda paremaks, mitte halvemaks muuta, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur ning kolumnist Kalev Stoicescu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Me unistasime veel 30 aastat tagasi vabast ja õnnelikust Eestist. Me võitlesime selle eest, et ta oleks Venemaast sõltumatu ja kuuluks täielikult Euroopasse, kus on tema ainuõige koht. Me ihaldasime Euroopat, mis võimaldaks meilegi majandusliku heaolu ja tunnustust lääne kultuuriruumi kuuluva iseseisva rahvana, kuid eelkõige seda, mida me ei saanud poole sajandi vältel nautida – demokraatlikke vabadusi, õigusriiki, turumajandust, vaba ajakirjandust jpm. Julgen öelda, et me olime siis suures enamikus idealistid. Soovisime siiralt võimalikult ideaalset Eestit ja Euroopat. Selliseid, mis teevad inimesi vabaks ja õnnelikuks, mitte allasurutuks ja kurvaks või kurjaks.

Meie rahvas näitas kindlameelsust ja kannatlikkust ning sai paremini hakkama 1990. aastate U-pöördega kui paljud teised kommunismist ja Venemaa ülemvõimust välja rabelenud rahvad. Eesti ühe põlvkonna jooksul saavutatud edulugu avaldab muljet ja on maailmas küllalt hästi teadvustatud, kuid meie areng on olnud paljuski ebaühtlane, eriti regionaalpoliitilises mõttes. Meenub üks ammune satiiriline nali, mida esitas Rohke Debelakk Kuku raadio «Libauudistes»: «Vabariigi Valitsus määras vaesuspiiri Eestis, mis kulgeb mööda Harjumaa piiri.» See prohvetlik ning pahaendeline anekdoot on praegune reaalsus (kui möönda, et on olemas ka mõni Harjumaa-väline arenguoaas, näiteks Tartu linn). Küsimus «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?» ei ole tekkinud tühja koha pealt. Samuti nn teise Eesti olemasolu, mis ei maitse esimesega samaväärselt Eesti üldise arengu vilju, tunneb ennast eemale tõugatuna ning kokkuvõttes seab küsimuse alla (kui mitte ei vihka) riigi ülesehituse ja toimimise seniseid põhimõtteid ning järgitud poliitilist kurssi.