Urmas Jaagant: ministrid ilma valitsuseta  

Urmas Jaagant. Foto: Madis Sinivee

Eestil ei ole valitsust. On viisteist ministrit, parematel päevadel kolm valitsuserakonda, aga valitsust tervikuna ei ole. Igaüks iseenda eest, ühe sõnad ja teod ei puutu teistesse.

Kui üks minister räägib Eesti territoriaalsetest nõudmistest Venemaale, siis on see selle ministri seisukoht, millel pole pistmist valitsusega. Skandaalsevõitu väliskülalise küllakutsumine on jällegi ühe või paari-kolme poliitiku eraasi, mis selgituste järgi ei ole seotud isegi ühe erakonnaga, ammugi siis terve valitsusega.

Kui üks minister või lausa erakond peab oluliseks näiteks erakorralist pensionitõusu või pensionisamba lammutamist, siis see on nende unelm, mis ei puutu kuigivõrd teistesse valitsuspartneritesse. Vähemalt senikaua, kuni see ei sega neil teha omi asju. Ja ei sega, sest keegi takistuseks ei seisa, aga kaitseks ka mitte.

Ka kriitilises kajastuses pole enam süüdi ajakirjandus tervikuna ja järjest vähem ka üks või teine väljaanne. Kriitika alla langenud otsivad avalikult välja konkreetse kirjutaja – nimeliselt –, kes on süüdi. See valetas, too on liiga ründav, väljaandes tuleb korrale kutsuda need kolm konkreetset isikut.

Personaalsus töötab järjest enam, nii heas kui halvas. Head saab nautida üksi, halvas ei pea hakkama kaasvastutajaks. Seda enam, kui ammu enne halva kättejõudmist on kõigile ümberringi selgeks tehtud, et me vaid jagame siin tuba. Ega see ei tähenda, et me abielus oleme. (Tuttav kujund viimastest nädalatest, kas pole?)

Paraku on inimene üksi alati oluliselt haavatavam, lihtsam lõhkuda ja alla tõmmata. Üksi on raskem end kaitsta ja ükskõiksetel ümberseisjatel on teda lihtne asendada. Tark inimene hakkab selles olukorras enda kaitsmiseks valmistuma kohe. Parim kaitse on muidugi rünnak. Parim rünnak on aga omakorda see, mis tuleb veel enne, kui on tarvis midagi kaitsta.

See ongi juhtumas. Kollektiivset vastutust on hakatud poliitikas vältima nii palju kui võimalik, sest nii tundub lihtsam ja endal turvalisem. Lisaks loob see näiliselt uusi võimalusi, sest tuppa pääsevad ka need, kellel on omavahel väga vähe ühist. Usaldada üksteist ei saa, seega tuleb olla valmis kaitsma. Iseennast muidugi ja kui võimalik, siis ise esimesena rünnates. Millised ühiseid eesmärke on nii võimalik saavutada, pole tarvis kirjeldada.

Möödunud nädalast on kõik 15 ministrit ametis. Edu igale ministrile tema ettevõtmistes, jääme ootama valitsust.