EKI keelekool: retooriliselt retoorikast

Tiina Paet. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Viimasel ajal ei möödu päevagi, mil ajalehtede esikülgedel ei kohtaks sõna retoorika. Üha kindlamalt püütakse selle sõna alla koondada kogu (eeskätt poliitiline) eneseväljendus.

Retoorika ehk kõnekunstiõpetus tekkis juba vähemalt 2500 aastat tagasi Vana-Kreekas ja oli Vana-Roomas ning keskajal üks seitsmest nn vabade inimeste kunstist (septem artes liberales), kuuludes vabale mehele tarvilike teadmiste ja oskuste hulka koos grammatika, dialektika, aritmeetika, geomeetria, muusika ja astronoomiaga.

Algul on see sõna tähendanud niisiis kõnekunsti ehk oskust avalikult kõneleda, omandades hiljem lisaks ilukõne tähenduse ja hakates tähendama ka ilusaid, ent sisutuid sõnu. Nii on kirjas ka 2018. aasta ÕSis, võõrsõnade leksikonis ning ametniku soovitussõnastikus. Esimene ÕS, mis ilmus 1918. aastal, annab selle sõna tähenduseks kõnetaie (taie tähendab kunsti). EKI vastne „Eesti keele sõnaraamat“, mille ülesanne on registreerida keelendite kasutust, märgib retoorika tähenduseks ka: millestki kõnelemise viis.

Nüüd on seda sõna hakatud kasutama tõesti kõnelemise viisi, aga ka suhtumise, hoiakute, vaatenurga või seisukoha, selgitustöö, demagoogia ja propaganda tähenduses. Näete, kui paljude sõnade asemele on tulnud üks ja ainus – retoorika! Põhjus, miks retoorika asemel on soovitatav kasutada teisi sõnu, on, et selle iidse sõna tähendus kipub laiali valguma ja ähmastuma. Mis oleks, kui unustaks nüüd mõneks ajaks retoorika ja nimetaks asju nende õigete nimedega? Kui tegemist on suhtumist väljendavate seisukohavõttudega, siis nii võikski öelda.

Näiteks, kui lubatakse kellegi retoorika (mitte)muutumist või mahenemist, siis millest jutt tegelikult käib, kas toonist, suhtumisest, seisukohtadest või väljaütlemistest?

Kui retoorika on olnud, et võõrtöölisi me ei vaja, oleks selgem öelda, et seisukoht või hoiak on olnud selline, et võõrtöölisi me ei vaja.

Ametlik retoorika räägib Eestist kui uuenduslikust ettevõtlussõbralikust riigist. Kas mõeldakse kuvandit või suhtumist?

Pealkiri „Eesti rahvastikupoliitika retoorika, võrdlus Euroopaga“ on sootuks arusaamatu, alles artiklis öeldakse, et „võrreldakse Eesti ja veel 30 Euroopa riigi rahvastikupoliitika hoiakuid“.

Selles, et sõnade tähendus muutub ajaga, ei ole iseenesest midagi imelikku ega taunitavat. Kui aga üks võõrsõna võtab üle mitme selge ja arusaadava sõna tähenduse, ähmastades sellega öeldu mõtet, muutudes parasiit- ja moesõnaks ja pannes unustama algse tähenduse, tuleks enne sõna kasutamist pisut järele mõelda.