Midagi tuleb aga veel muuta, kui me soovime, et perevägivallaga tegelemine ei oleks tegelemine tagajärgedega, justkui tulekahju kustutamine. Vägivallaring tuleb katkestada. Peame sekkuma, et vägivaldsus noortesse põlvkondadesse edasi ei kanduks. Kodus, kus ollakse üksteisele tõeliselt lähedased, tahetakse ja osatakse üksteist ära kuulata, mõista ja arvestada – seal ei ole ruumi vägivallale.
Pahatihti jääb puudu just oskustest
Kuidas paarisuhet hoida, kuidas olla hea lapsevanem - selle eeskuju peaks iga laps ideaalis saama kaasa oma kodust. Kahjuks ei ole tänapäeval paljudel noortel niisugust tugeva pere eeskuju enam kusagilt võtta. Jah, ka siin on riik juba praegu koos erinevate vabaühendustega toetust pakkumas, võimalik on leida erinevaid paarisuhtekoolitusi, koolitusi lapsevanematele, kuidas olla parem abikaasa ja vanem. Koolitustele jõuavad kahjuks siiski veel liiga vähesed ja tihti siis, kui probleemid on juba tekkinud. Seda praktikat saame koos muuta ja kindlasti aitab see perevägivalda ennetada.
Ennetamisse saab senisest enam panustada. Noortele tuleks lisaks vägivalda taunivate hoiakute kujundamisele anda rohkem praktilisi oskusi empaatiliseks suhtlemiseks, vägivallatuks konfliktide lahendamiseks ja pereelu korraldamiseks.
Siltidega sidusust ei loo
Soovin rahvastikuministrina kohtuda perevastase vägivalla ennetajatega ja nendega, kes lähisuhtevägivallaga igapäevaselt tegelevad, et otsida koos lahendusi, kuidas riik saaks inimesi sellest keerisest välja tõmmata, olles sillaks erinevate ministeeriumite vahel probleemile lahenduse otsimisel. Selle käigus peame hoiduma sildistamisest - ma ei taha, et võitlus lähisuhtevägivalla vastu kujuneks loosunglikuks ülepaisutatud võitluseks, kus kõiki mehi ja isasid hakataks kahtlustavalt vaatama kui potentsiaalseid vägivallatsejaid ja emasid kui ohvreid.
Siltidega sidusust ei loo. Tuleb tunnistada et meil on ju ka vastupidiseid olukordi. Olukordi kus ohvriks on mees. Kõige hirmsam, kui ohvriks on lapsed, kes ennast kuidagi kaitsta ei saa. Soovin sellega tegeleda, et tulevased põlvkonnad oleksid nendest traumadest üha rohkem vabad.
Ja kuigi me ühiskonnana ei oska veel alati näha, kuulata, juhtub, et ka midagi ette võtta, oskame täna siiski natuke juba rohkem kui varem. Omamoodi suudame juba koos tegeleda ühiskonna väärtusruumi kujundamise ja seniste arusaamiste murdmisega vägivallast. Kui näeme juba kergeid murenemise märke, siis küllap tuleb ühel päeval ka soovitud tulemus.