Juhtkiri: Euroopa terviseks

Euroopa lipp. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Mai peaks meile ja teistele Euroopa riikidele olema peokuu. Eelmisel nädalal möödus Eestil ja veel mitmel riigil viisteist aastat Euroopa Liiduga liitumisest, täna on Euroopa päev, kahe nädala pärast Euroopa Parlamendi valimised. Aga kas meil on üldse põhjust pidutseda?

Euroopa Liit on ilmselt oma ajaloo kõige nõrgemas positsioonis: laienemise asemel toimub lagunemine, Suurbritannia otsust europarlamendi valimised siiski korraldada ei saa võtta tugevusena, vaid see annab tunnistust lihtsalt otsustusvõimetusest, euroskeptilistele erakondadele ennustatakse kuu lõpus toimuvatel parlamendivalimistel suurt edu ning tõenäoliselt on jälle vähenenud üldine valimisaktiivsus. Kusagile pole kadunud ka rändekriisi tont.

Samuti on ebaselge liidu senise veduri Saksamaa poliitiline tulevik: Mamma Merkel teeb poliitilisel areenil veel viimaseid toimetusi, ja kui edukaks euroopluse eest võitlejaks kujuneb ta mantlipärija Annegret Kramp-Karrenbauer, me veel ei tea. Ja üleüldse, kas see euroopluse eestkõnelejaks olemine ongi midagi väga toredat.

Vähemalt monsieur Macroni versiooni järgi on see siiski eelkõige Prantsusmaa huvide eest seismine. Kui panna siia kõrvale Poola ja Ungari, kes tegutsevad oma huvides veelgi häbitumalt, või Itaalia praegune valitsus, kes tegeleb peaaegu ainult provotseerimise, epateerimise ja tolmukeerutamisega, tekib küsimus, kus see Euroopa üleüldse peituda võiks, millises liikmesriigis. Kõik on justkui ametis iseenda sisemiste muredega või on ühtse Euroopa suhtes kehvasti meelestatud.

Slovakkia püstitas eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel ebameeldiva rekordi, olles kõige väiksema valimisaktiivsusega Euroopa Liidu riik. Valimas käis ainult 13 protsenti elanikest. Tänase lehe välisuudistes kirjutab Slovakkia ajakirjanik Michal Magušin, kuidas levinud on arvamus, et Slovakkia on hiiglasliku ELi mõjutamiseks lihtsalt liiga väike. Ta lisab, et mitu erakonda peab Euroopa Parlamendi liikme ametit üksnes hästitasustatud, soojaks ja turvaliseks kohaks pensionile läinud või ebahuvitavatele poliitikutele.

Eestis oli valimisaktiivsus eelmistel eurovalimistel küll suurem, 36,5 protsenti, kuid samasugused arvamused kõlavad ka kodus: «Europarlamenti minnakse pensioniks rasva koguma», «Minu hääl nagunii ei loe nagunii», «Meil pole sellest Euroopa Liidust ja parlamendist ju mingit kasu».

Eesti on olnud Euroopa Liidus viisteist aastat. Oleme saanud selle ajaga mitu korda rohkem toetust, kui ise ühiskassasse maksnud oleme. Võime küll pilgata Brüsseli tüütut bürokraatiat ja banaani kõveruse reeglit, kuid tegelikult on meie elu läinud ka tunduvalt lihtsamaks. Euroopas ringi reisides on passikontroll pigem erandlik nähtus, teise Euroopa riiki tööle või õppima minna on imelihtne.

2004. aasta lennul ongi paras aeg selgemalt Euroopa Liidu nägu kujundada.

Kõige olulisem on ilmselt aga see, et ka Eestil on nüüd võimalik otsustes kaasa rääkida. Nagu kirjutas eelmisel nädalal Postimehe kolumnist Jaak Jõerüüt, on parem, kui Eesti seisukohad jõuavad kõigile Euroopa nõupidamistele, kui et jääksime kinniste uste taha kuulaja ning ootaja rolli. Viimast oleme juba piisavalt kaua teinud.

2004. aasta lennul ongi paras aeg selgemalt Euroopa Liidu nägu kujundada. 1945. aasta 9. mai kinnistas Euroopa idaosa jäämise raudse eesriide taha, nüüd peavad need riigid end ka päriselt tegelike otsustajate sekka murdma.