Kommentaar: EKRE - jokk ei ole ok!

Marti Kuusik ja Mart Helme. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Vastse siseministri Mart Helme sõnade valguses tasub meenutada ja meeles pidada, et jokk ei ole alati ok.

Viimased kaks kümnendit on Eestis vaieldud selle üle, kas juhul, kui kõik on juriidiliselt korrektne, saab selliseid tegusid (avalikkus) hukka mõista või tohib seda teha ainult kohus. Olukord sai omaette kõigile mõistetava lühendi juba 2006. aastal, kui Mati Feldmann kirjutas Äripäevas juhtkirja «Juriidiliselt on kõik korrektne – asjaga j.o.k.k».

Tolle artikli fookuses oli küll korruptsioon, aga mõte jääb kehtima ka kõigi teiste sarnaste juhtumite puhul. «Praegu on küll nii, et juriidiliselt peaaegu absoluudini, et mitte öelda nonsensini, on viidud (tugevama poole) õiguse aspekt. Inimeste õiglustunne on aga kõvasti riivatud, mistõttu süveneb veendumus, et seadused ei mõista ka enam õigust, vaid on üksnes ebaausalt tehtu õigustamiseks. Õigusest, rääkimata õiglusest, on kahetsusväärsel kombel saanud õigustamine. M.o.t.t. ehk j.o.k.k.» kirjutas Feldmann Äripäeva juhtkirjas. Näiteks toodi ridamisi juhtumeid alustades K-kohukeste juhtumist kuni Ühispanga endise juhi ootamatust suurfirma omanikuks saamisest.

Paraku kasutavad sama mustrit ehk jokk õigustust erinevate rikkumiste puhul paljud poliitikud (ka ärimehed) tänini. Näiteks kui nad alkoholi jääknähtudega linnas kihutavad. Kui nende kohale koguneb kahtlaste tehingute vari. Või isegi siis, kui nende suhtes on algatatud kriminaaluurimine ning esitatud süüdistus, kuid pole kohtuotsust.

Kohus mõistab õigust ainult kuritegude üle, mis aga ei tähenda, et teod poleks taunitavad. Kõige ilmekamalt on seda öelnud praegune riigikohtunik Velmar Brett, kes 2016. aastal sattus tugeva surve alla kui tema ülesandeks oli vaagida nn Liviko kartelliasja. Toona Äripäevale antud intervjuus ütles ta aga sõnad, mis võiksime lõpuks ka omaks võtta.

«Ühiskonnas ja ajakirjanduses on hakatud üle tähtsustama süütuse presumptsiooni. Ühiskonnas on kujunenud  seisukoht, mille järgi on tegu taunitav alles siis, kui see on kuritegu. Kui tegu ei ole kuritegu, siis pole see ka taunitav. Ehk kui kohus süüdi ei mõista, pole tegu ka taunitav. Tegelikult võib olla taunitav ka tegu, mis pole kuritegu, ent mis on vastuolus ühiskonna väärtushinnangutega, selleks pole alati vaja kohtusüsteemi läbida. Kohus annab hinnangu, kas tegemist on karistatava teoga, ent väärtushinnangud on meil kõigil,» rääkis Brett toona.

Ma usun, et ilmselt teab seda väga hästi ka EKRE juht Mart Helme, kui ta kirjutas toimetustele, et ta peab vastuvõetamatuks, et poliitilise ärategemise nimel on hakatud jalge alla talluma süütuse presumptsooni kui õigusriigi kõige olulisemat printsiipi.

Just seetõttu jäävad tema sõnad kriipima. «Näen, et pean siseministrina hakkama taastama Eesti põhiseaduslikku korda, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus,» kirjutas äsja siseministriks saanud Helme oma teates.

See jutt käib aia august. Et asja lihtsalt ilmestada, siis ka vihakõne pole tihti kuritegu ja juriidiliselt lubatud, aga on ometi taunitav. Kas pole?