Hiljuti avaldatud maaelu arengu aruanne toob esile suure osa sellest probleemikobarast, mis maaelu teema ümber viimase kümne aasta jooksul tekkinud on.
Juhtkiri: niidiots või süütenöör
8. detsember 2011, 14:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tekkinud ja nii tihkelt kinni hakanud, et maaelu ennast probleemide taga enam ammu ei paista, vaid kui see jutuks tuleb, räägitakse ikka ainult tühjadest taludest, suurest tööpuudusest, soolistest erinevustest ehk nn pruudiprobleemist, madalast haridusest, elanikkonna kiirest vananemisest.
Enam kui pooltes valdades on elanike arv kümne aasta jooksul vähenenud üle kümne protsendi. Ja vähenenud ikka just nooremate ja tegusamate arvelt. Kui maapiirkondade tühjaks voolamisele piiri panna ei saa, hoogustuvad ka kõik teised sellega seotud tendentsid. Kui lapsi enam ei ole, suletakse koole. Kus ei ole kooli, hääbub külaelu.
Kaovad apteegid, poed, teenindusasutused. Seda protsessi tagasi pöörata on väga keeruline ja sama keeruline on saada kätte see niidiots, millest probleemipundart harutama hakata.
Kui sel kevadel, just enne valimisi avaldas Postimees kandideerivate poliitikute vestlusringi regionaalpoliitikast, kärpis toimetaja sellest välja pea kümme tuhat tähemärki vaidlust haldusreformi üle.
Harva juhtub, et sõnad, mis peaksid suutma olukorda muuta, nii nukra absurdivarju külge saavad. Ometi on vähemalt üks valdkond, mida võiks näha võimaliku lahendusena. Sageli pakutuna, kuid vähe rakendatuna on see üks sellistest, mida nii riik kui ka kohalik omavalitsus saaks kerge vaevaga kasutada.
Tänasel arvamusküljel pakub ajakirjanik Arved Breidaks viise, kuidas riik saaks soodustada väiksematesse keskustesse ettevõtete loomist. Tõsi, seda on enamasti peetud kohalike omavalitsuste teemaks, kuid kas on mõtet aastaid pealt vaadata, kuidas viimased sellega hakkama ei saa?
Tööstusparkide rajamisele kaasa aitamine ja EASi toetuse saamine väiksema omaosalusega on mõned võimalused, kuidas väiksemates keskustes ettevõtete loomist soodustada. Inimesed liiguvad ikka töö kannul.
Kui me tahame, et maal oleks võimalik elada samaväärselt kui linnades, tuleb investoritele luua otsesed stiimulid, mis julgustaks neid asutama oma ettevõtteid Tallinnast kaugemale. See aitaks ületada stampmõtte, et äri on võimalik ajada üksnes suuremates linnades.
Ettevõtlus on niidiots, kust tuleb sikutada, et probleemipundar hargnema hakkaks. Ja sikutada enne, kui niidiotsast süütenöör saab.