Urmas Reinsalu

FOTO: Pm

Kuuldavasti suundusid pronksöö õigeksmõistetud «kangelased» kohtuotsust tähistama ja pidutsema. Olen tutvunud kohtuotsuse täistekstiga ja väidan täie selgusega, et mulle on kohtuotsuse selline motivatsioon täiesti arusaamatu. Kohtuotsuses öeldakse: kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid selle kohta, et  k o g u  (minu sõrendus – U.R.) see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele ning hiljem osales massilises korratuses, oli sinna kogunenud just süüdistatavate tegevuse tagajärjel.


Kohtuotsuses on piisavalt tõendeid, et süüdistatavad tegelesid pikka aega vaenu õhutamise ja provokatsioonide korraldamisega, mis tipnesid pronksööga. Tõenditena on fikseeritud ka üleskutsed seadusevastaseks tegevuseks. Täiesti ilmne on ka põhjuslik seos massi kogunemise ja süüdistatavate tegevusega. Otsuses on juttu süüdistatavate suhtes kahtlastest tõenditest, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Ehk teisisõnu, süüks oleks tarvis olnud otsesed tõendid, et süüdistatavad käskisid konkreetsetel inimestel lõhkuma hakata.



Karistusõiguses on olemas süü jagunemine kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Viimase puhul oleks pidanud isikud oma tegevuses süüteokoosseisus määratud tegu ette nägema või vähemalt möönma nende saabumise võimalikkust. Vähemalt kaudne tahtlus süüdistatavate tegevuses rahutuste organiseerimisel on minu hinnangul ilmselge. Seega on prokuröri otsus asi edasi kaevata asjakohane samm.



Viimastel kuudel on mind mitmete õigusemõistmise juhtumite puhul saatnud üks probleem, et kohtulahend ja avalik õiglustunne asetsevad vastastikku. Kohus ei tohi muutuda õigusemõistmisel laadaplatsiks. Ometi arvan, et õigusriigi oluline element on ka õigusemõistmise lähedus ühiskonnale. Ehk tasuks tõsiselt kaaluda teatud kuriteoliikide puhul vandemeeste kohtu sisseseadmist: näiteks loosi teel seaduskuulekatest kodanikest valitud vandekohtunike kolleegium otsustab süü küsimuse ning kutseline kohtunik määrab karistuse?



Samas on pronksöö süüasja puhul oluline analüüsida, kas nimetatud isikute tegevus ei ole kvalifitseeritav ka mõningate muude karistusseadustiku paragrahvide alusel. Pean siin silmas vaenu õhutamist (§ 151): avalik üleskutsumine vihkamisele, millega saabuv tagajärg on vägivald. Juba kohtuotsuse päeval tehtud ilkuvad avaldused (pronksöö on meie Balti kett) annavad põhjust analüüsida selle aspekti alt seniste süüdistatavate tegevust.



Teine säte on § 235: Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastase ühenduse moodustamine. Kolmandaks aspektiks on avaram paragrahv 232 ehk riigireetmine: Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamine Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Kuigi mõtlevale inimesele on selge, et tegelikult oli nimetatud isikute tegevus otse või kaude suunatud Moskvast, on kohtuliku tõendamise küsimus tõenäoliselt keerulisem ja sõltub ennekõike meie vastuluure tööst.



Minu meelest on eesti rahval pronksöö korraldamise kohta õigus ammendavalt teada, mis siis juhtus. Üks asi on kohtulik uurimine. Teine asi oleks kohtulikust tõendamiskoormisest vaba analüütiline käsitlus, kuidas siis seda provokatsiooni kavandati ja kes seal osalised olid. Minu hinnangul võiks parlamendi või valitsuse tellimusel selle koostada mõni sõltumatu õigusekspert (näiteks riigikohtu emeriteerunud liige).



Kolmas asi puudutab muudatusi meie riigi julgeolekut puudutavates seadustes tuleviku aspektist, millele viitas ka Marju Lauristin. Olen seisukohal, et meie õiguskorda tuleb täiendada põhiseaduslikku korda kaitsva paragrahviga, mis sanktsioneeriks praegu toimuvad allkirjade kogumised Eesti Vabariigi kaheks osaks jaotamise kohta. Eesti Vabariigi terviklikkus ja jagamatus tema põhiseaduslikes piirides on Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra oluline element.



Arvan, et vajaksime teatud karistusseadustikus sätestatud põhiseadusliku korra vastaste kuritegude toimepanemise eest lisakaristusena naturaliseeritud kodanikelt kodakondsuse äravõtmist.