Tallinn, 17.04.2019 Jüri Ratas valtisuskoalitsiooni moodustamiseks Riigikogu ees. Jüri Ratas. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA FOTO: Mihkel Maripuu/Pm/scanpix Baltics

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

«Suur osa meie edust tugineb just sellele, et oleme suutnud õigetel hetkedel olla positiivsed ja naeratada,» sõnas Jüri Ratas, keda riigikogu enamus volitas eile uut valitsust moodustama. Sellesama kabineti ehitamine on toonud meeleavaldajad Toompeale, viinud Raimond Kaljulaidi keskfraktsioonist akna alla ja lennutanud EKRE rahvasaadiku Ruuben Kaalepi ning ministrikandidaat Mart Järviku juudivandenõujutud peavoolu poliitretoorikasse.

Oma karjääri teist valitsust moodustava Ratase kõne oli kõigest sellest hoolimata ühendav ja lepitav. Kindlasti polnud tegu juhusliku sõnakasutusega, kui ta kinnitas, et pole ei meie ega teie Eestit, vaid üksnes «meie kõigi Eesti». Kuidas see aga saavutada, kuidas ületada lõhe «kõigi» ja «eestlaste» Eesti vahel, selgub ilmselt alles valitsuse töö käigus – kui ka siis.

Jüri Ratast kiidetakse, sest ta on meeskonnamängija. Mees, kes suutis hoida näilist konsensust koalitsioonis sotsiaaldemokraatide ja Isamaaga. Mees, kes hoiab tasakaalu all-linna ja Toompea vahel. Mees, kelle uhkus – või taktikaline kaalutlus? – on lubanud tal mõlemas valitsuses jagada ministriportfelle partneritega võrdselt. Järgmised kuud näitavad, kui kaugele õnnestub nii sõuda.

Opositsioon eesotsas valimiste võitja Kaja Kallasega ütleb, et sellest tuleb seisakuvalitsus. Nagu 2016. aasta sügiselgi, paistab mitmelegi reformierakondlasele, et koalitsioon püsib koos üksnes tänu suurele soovile hoida oravapartei võimust eemal. See pole kindlasti päris vale. Ometi ei saa väita, et uues koalitsioonis puuduks ühisosa täielikult. Seda peegeldab nii Ratase eilne kõne kui ka koalitsioonileping, mis on seadnud eesmärgiks Harjumaa-taguse Eesti järeleaitamise.

Samas pole selge, millest valitsus oma töös ikkagi juhindub. Kõik kolm partnerit on andnud korduvalt mõista, et koalitsioonileping on tore dokument, kuid tõesti üksnes seda – vaid laused paberil, mida saab rahavoogude ja poliitilise konjunktuuri järgi ümber seada.

Eestile on tarvis avatud, rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailma ja haritud tööjõudu – nii paratamatu see ekspordile orienteeritud väikeses vananeva ja kahaneva tööjõuga majanduses ongi. Peaministri partnerid on küll andnud mõista, et majandusest olulisem on rahvusriik – kuid ka seda ei pea õhust ja armastusest ülal. Võib vaid loota, et kui mitte enne, siis hiljemalt end ministritoolil sisse seades taipavad seda ka Ratase kabineti tõrksamad liikmed.

Järeleandmised sõjakas retoorikas on uue valitsuse toimimise hädavajalik hind.

Selleks annab lootust nii mõnegi ministrikandidaadi taltumine ja kuuldavasti jätkuv konstruktiivne õhkkond koalitsioonis. Järeleandmised sõjakas retoorikas on uue valitsuse toimimise hädavajalik hind. Ja seda mitte üksnes põhjusel, et Ratas ei jõua mitte igavesti kõigi ja kõige eest vabandust paluda. See on vajalik, et vabariigi president üleüldse kabineti täiskoosseisus ametisse kinnitaks – teadupärast levivad poliitikute seas kahtlused, kas Kersti Kaljulaid soostub lubama ametisse ministreid, kelle mõtteavaldusi on pehmelt öeldes raske ühitada Eesti põhiseaduse sõna ja vaimuga.

Mida säärane keeldumine endaga kaasa tooks, on raske öelda – pretsedent puudub. Kuid see on vaid spekulatsioon. Kui aga kõik uue koalitsiooni osalised mõistavad, et Eesti riik tugineb võrdselt vabadusele, õigusele ja õiglusele, millele ei tohi seada mingeid tingimusi, on lootust, et Eesti saab endale tegusa valitsuse.