Juhtkiri: sundabielude aeg

Postimees
Copy
Koalitsiooni ja opositsiooni sünd.
Koalitsiooni ja opositsiooni sünd. Foto: Urmas Nemvalts

Oleme saamas valitsust, mille osapooled üksteist ei armasta, vaid piidlevad altkulmu. Tundub, et samade sõnadega võib iseloomustada ka kahe opositsiooni jääva erakonna omavahelist suhet.

Muuhulgas eilse hääletuse järgi võime öelda, et Keskerakonnast, Isamaast ja EKREst koosnev kolmik ei seisa kaugeltki nii kindlatel jalgadel, nagu Jüri Ratas tahaks paista lasta. Sündivat koalitsiooni ühte liitvatest jõududest on vast tugevaim Isamaa hirm jätta EKRE järgnevaks neljaks aastaks opositsiooni tuure koguma ja üha pöörasemat juttu rääkima.

Sundabielu? Isamaa poliitikute juttudest niisugune mulje jääb. Koalitsioonipartnereid siiski valitakse, opositsioonipartnereid mitte. Opositsioon on sundabielu igal juhul.

Ajastu märk on seegi, et Eestis peetakse taas tundekeeli puudutavaid, kujundirohkeid ja hästi läbitöötatud kõnesid.

Niisugune oli ka Reformierakonna juhi Kaja Kallase eilne kõne riigikogu ees: «Ma kutsun üles kõiki Eesti riigi kodanikke osalema meie riigi tulevikus. Rohkem kui kunagi varem sõltub see meist. Ärge kartke. Ärge vaikige. Seiske julgelt oma põhimõtete eest. Eesti on endiselt meie. See kõne siin ei olnud teade alistumisest ja hüvastijätust. Mõne päeva pärast teatatakse siit puldist valitsemise algusest − mina teatasin just meie vastuseisu algusest.»

Samas võis seda kõnet lugeda otsides seda, mis sealt puudub. Nimelt suur ja sügav armastus ning ühisosa sotsiaaldemokraatide (SDE) ja Reformierakonna vahel. Eelmisel nädalal esitasid kaks erakonda ühisdokumendi, millest saab järeldada, et ilmselt pidid mõlemad oma seisukohtade nurki nii palju maha lihvima, et alles jäi üpris üldsõnaline tekst.

Muidugi on praegusel imelikest hüüatustest täidetud ajal hea teada, et opositsioonierakonnad seisavad õigusriikluse, Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise ja Eesti arengu eest. Teisalt tuleb tunnistada, et nii nagu on üldsõnaline Jüri Ratase järgmise kolmikliidu avalikkusele tutvustatud programm, on seda ka alternatiiviks pakutu.

Ühtpidi saame üle pika aja väga tugeva, hästi informeeritud ja suurelt jaolt endistest ministritest koosneva opositsiooni. Ministeeriumidesse jäävad uusi istujaid ootama toolid, mida alles äsja soendasid sotsiaaldemokraatiat südames kandvad ministrid. Reformierakonna pingil istub ridamisi tugevaid poliitikuid, kes tunnevad süvitsi nii eelnõude teemasid kui seda, kuidas valitsusasutustes asju aetakse ning millised allhoovused ühte või teist eelnõu liigutada võiksid.

Teisalt pole raske ennustada, et Reformierakonna ja SDE kriitika valitsuskolmiku vastu ei ole tulevikus sugugi ühetaoline. Üks põrutab valitsuse pihta paremalt, teine vasakult. Kummalegi praegu opositsiooni jäävale erakonnale ei tuleks ilmselgelt maine mõtte kasuks olla valijate silmis liiga ühte nägu. Mõlemad pakuvad moodustatavale valitsusele alternatiivi, ent need on omavahel sisult üpris erinevad alternatiivid.

Juba olukorda pärast Reformierakonna opositsiooni jätmist 2016. aasta lõpus nimetasid leidlikud poliitikavaatlejad parlamentarismi tagasitulekuks. Iva on selles, et tugevaks ja tõsiseks oponeerimiseks ei piisa üksnes retoorikast, vaid vaja on kogemust ja arusaamist valitsusvastutuse kandmisest. Eks üks sümptom sellest nähtusest ole seegi, et praegustest parlamendierakondadest vaid EKRE räägib ja käitub endiselt nii, nagu poleks neil Eesti riigiasjade ajamise eest mingit vastutust, ehkki tegelikult ju on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles