Kalev Stoicescu 

FOTO: Mihkel Maripuu

Äge vastasseis Venemaa (ja Hiina) ning USA (ja läänemaailma) vahel ei piirdu NATO idatiiva ja Ukraina või Lõuna-Hiina merega, vaid hõlmab üha rohkem riike ja piirkondi üle terve maailma, kirjutab kolumnist ning Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Eelmise aasta veebruari alguses hävitasid USA õhujõud neljatunnises Khashami lahingus umbes 300 ründajat, kellest kümned olid palgasõdurid Venemaa nn Wagneri erafirmast ning ülejäänud Bashar al-Assadi režiimi toetavatest üksustest. Ükski ameeriklane, eriüksuslane või merejalaväelane ei saanud toona kriimustada. Pentagon ja Moskva kindralstaap olid šokeeritud, paraku erinevatel põhjustel. Tegemist oli otsese USA ja Venemaa sõjalise kokkupõrkega, mis sai võimalikuks seepärast, et Venemaa relvajõudude kontingendi juhid Süürias ei olnud nõus rünnakut peatama, sest ametlikult venelasi Khashamis «polnud». Lahing toimus Tigrise jõe kaldal, seal, kus algab Süüria nafta- ja gaasirikas Deir ez-Zori provints.

Süüria territooriumil asuvad nafta- ja gaasivarud ei ole tohutult suured – vastavalt 2,5 miljardit barrelit ja 285 miljardit kuupmeetrit, võrreldes näiteks Iraagi 142,5 miljardi barreliga ja 3160 miljardi kuupmeetriga –, kusjuures kolmandik toornaftast on halva kvaliteediga. Samas arvatakse, et Süüria majandusvöödis Vahemerel peitub Eldorado – nagu ka Egiptuse, Iisraeli ja Küprose vetes koguni 700 miljardit kuupmeetrit gaasi, kuigi lisaks ainult 0,5 miljardit barrelit naftat. Kreml sõlmis diktaator al-Assadiga jaanuari lõpus 2018 «energia koostöölepingu», mis andis Venemaale eksklusiivsed õigused Süürias naftat ja gaasi ammutada. Selge see, et Venemaa sõjaline kohalolek ja tegevus Süürias maksab ning Moskva soovib Damaskuselt «katuse» eest kompensatsiooni. Deir ez-Zori lahing – paar nädalat pärast koostöölepingu sõlmimist – ei olnud juhusliku ajastatusega ega terrorismivastane võitlus.